Maakaartide salastamine Nõukogude Liidus
Maakaarte kui olulise teabe kandjaid on varjatud ja samas ka varastatud vähemalt suurte maadeavastuste ajast, s.o 15.–16. sajandist alates. Rikkaid vürtsisaari või oletatavalt suurt tulu lubavaid kohti hoidsid avastajad konkurentide eest tihti salajas ning trükitud maakaartidele jõudsid need alles aastakümneid või -sadu hiljem. Mereteed Indiasse otsivate portugallaste koostatud Aafrika lääneranniku kaartide kopeerimise eest ähvardati piinamise või surmanuhtlusega. Samal ajal toimus ka sihilikke kaartide võltsimisi. Portugali õuekartograaf Bartolomé Colón/Kolumbus (kuulsa maadeuurija vend) joonistas Aafrika lõunatipu tegelikust palju kaugemale lõunasse, et võtta teistel isu sõita ümber mandri Indiasse (Pápay 2006:2).
Uus salastamise aeg tuli siis, kui hakati tegema täpsel mõõdistamisel põhinevaid kaarte ning leiti, et need on olulised sõjapidamisel. Sellest ajast on jäänud paljudes riikides topograafiliste kaartide tegemine sõjaväe kätte. Nii oli Eestis enne Teist maailmasõda ja ka meil oli siis suuremõõtkavalistele topograafilistele kaartidele trükitud “Salajane”.
Juba ammustest aegadest on maakaardid Venemaal olnud riigi kontrolli all. 9. detsembril 1798. a andis tsaar Paul I välja ukaasi, mille järgi nõuti, et kõik geograafilised kaardid tuleb esitada Senati Geograafia Departemangule kontrollimiseks ning kõik topograafilised ja teised sõjandusliku tähtsusega kaardid ära anda Kindralstaabi Kaartide Depoole. Sama seadusega keelati kaartide riigist väljaviimine. Ranged piirangud kehtestati suuremõõtkavaliste kaartide koostamisele, kirjastamisele ja kasutamisele (Salištšev 1948: 164–165). Selle seaduse alusel keelati ka L.A. Mellini Liivimaa atlase kaartide müük, kauplustes olevad kaardid konfiskeeriti ja kõik eraisikute käes olevad kaardid kästi kokku korjata. Alles Paul I surma (1801) järel saadi atlast edasi koostada ja trükkida (Varep 1955: 313).
Kartograafia tsentraliseerimine saavutas ülima täiuse Nõukogude süsteemi all. 1935. a viidi tsiviilkartograafia juhtasutus Riiklik Mõõdistamis- ja Kartograafia Peavalitsus (aastail 1938–1991 Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsus, nüüd Venemaa Föderaalne Geodeesia- ja Kartograafiaagentuur) riigi keskse julgeolekuasutuse KGB eelkäija NKVD otsese juhtimise alla (Postnikov 2002: 243– 244). Mitme alluvusmuudatuse järel jäi see 1967. aastast alates NSVL Ministrite Nõukogu (MN) otsealluvusse, olles seega ministeeriumi õigustes.
Teise maailmasõja järel kaartide salastamise eeskirju[1] ei pehmendatud, olgugi, et palju salajasi kaarte oli vahepeal “avalikuks” saanud. Kui sakslased 28. juunil 1941 vallutasid Minski, kus asus NSV Liidu üks suuremaid kaardivabrikuid, siis sattus nende kätte sadu tuhandeid Punaarmeele väljasaatmiseks pakitud topograafilisi kaarte ning töökorras vabrik. See pandi kohe käiku – kaartide trükiplaatidel tuli vaid lisada saksakeelne legend (Postnikov 2002: 249). Minul oleval Peipsitagusel 1:100 000 Saksa kaardilehel O-35-56 (venekeelne originaal 1940, saksakeelne ületrükk 1942) on kirillitsas kohanimede kõrval helepruuni trükiga ladinatähestikulised nimed.
1948. a topograafiliste kaartide kasutamise ja hoidmise eeskirja järgi kaardi kaotamine tõi kaasa kuni 8-aastase vangistuse (Postnikov 2002: 250). Stalini terroriajastul oli topograafilise kaardi omamine aluseks väga rängaks süüdistuseks spionaažis. Aastatega muutusid nõuded järjest karmimaks. Kõige tähtsamad muudatused kehtestati kõige kõrgemal – Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee (NLKP KK) ja NSVL MN tasemel. Näiteks, Ministrite Nõukogu määrusele nr 870–352 8. oktoobrist 1964. a “Topograafiliste, geodeetiliste ja kartograafiliste tööde teostamise korrastamisest” viidates annulleeriti kõik varasemad eeskirjad, sh STGM-65[2] ning kehtestati uus instruktsioon – STGM-69 (Instruktsija… 1970: 3). Selle järgi oli peaaegu kõik topograafiliste ja hüdrograafiliste mõõdistamiste ning kaartidega seonduv Nõukogude Liidus jaotatud kolme ametkonna – Ministrite Nõukogu juures olevale Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsuse (venekeelne lühend ГУГК, edaspidi eesti keeles GKP), NSVL Relvajõudude Kindralstaabi Sõjatopograafia Valitsuse ja NSVL Kaitseministeeriumi Navigatsiooni ja Okeanograafia Peavalitsuse vahel. Erikaarte võis topograafiliste kaartide alusele koostada ja välja anda ka üleliiduline geoloogiaministeerium. Hiigelriigi majandust hoidis ju suuresti vee peal tooraine eksport.
Salajased olid kõik NSVLi topograafilised kaardid mõõtkavas kuni 1:1 milj. (kaasa arvatud!)(1 cm = 10 km) ja nende alusel koostatud temaatilised ja erikaardid, aga ka aerofotod, geodeetiliste punktide koordinaadid jne. Salajaste hulka loeti kõik riigi territooriumi katvad varasemad topograafilised kaardid, sealhulgas tsaariajal ja Eesti Vabariigis ilmunud aga ka Saksa okupatsiooniaegsed kaardid.
NSVL MN 7. aprilli 1946. a määrusega nr 760 võeti riigis topograafiliste kaartide aluseks 1942. a. (Pulkovo ’42) koordinaatsüsteem (Krassovski 1940 referentsellipsoid) ja sellele põhinev Mercatori põiksilindriline (Gauss-Krügeri) projektsioon koos vastavate ristkoordinaatidega[3]. Eestit katvad topograafilised kaardid jäävad nomenklatuuris[4] rahvusvahelise 1:1 000 000 kaardi lehtede O-34 ja O-35 sisse, siit ka käibenimetus – O-seeria kaardid.
1965. aastast tuli asja veelgi salajasemaks ja segasemaks tegemiseks NLKP KK ja NSVL MN 14. veebruari 1963. a. otsuse nr 208–76 järgi kasutusele eelmise kõrval nn 1963. a koordinaatide (Pulkovo ’63) süsteem. Selle aluseks oleva 1942. a koordinaatsüsteemiga võrreldes muudeti ristkoordinaatide võrgu tsoonide arvu ja lähtepunktide koordinaate ning nihutati kaardilehtede raame. Nimetatud nihked ja kaardid ise olid muidugi salajased (Jürgenson 1997: 10–11; Treikelder 2000: 29–30). Kaardil olev ristkoordinaatide võrk oli arvuliste näitajateta. Eestit hõlmavate kaartide nomenklatuur algas kirillitsa C-tähega, sellest ka mitteametlik kõnekeelne nimetus S-seeria kaardid. Viimased olid mõeldud tsiviilasutustele. Kahe süsteemi kaarte ei tohtinud samas asutuses olla ega kasutada (äkki leitakse tõelised koordinaadid!), varasemad korjati ära. Koordinaatideta kaartide kasutuselevõtu tingis Saksa DV mõõdistamis- ja kaardistamisvalitsuse (Verwaltung Vermessungs- und Kartenwesen) juhi M. Pateisati 1964. a Moskvas käigu aruande järgi: “USA sõjavägi teeb praegu tohutuid jõupingutusi globaalse koordinaatsüsteemi arendamiseks. On enesestmõistetav, et kes iganes saab esimesena valmis globaalse koordinaatvõrgu, see saavutab sõjalise eelise. Sel põhjusel ja tänu tõsiasjale, et detailseid aerofotosid saab nüüd võtta satelliitidelt / … / ei ole niivõrd tähtis topograafiliste detailide salajasus kuivõrd koordinaatsüsteemide salajasus. /…/ Enda praktikat eeskujuks tuues näitas Nõukogude pool ‘vajadusele mitte jälgida topograafiliste objektide täpsust avalikel kaartidel’” (Unverhau 2006: 57). Täpsed koordinaadid on vajalikud tiibrakettide täpseks juhtimiseks ettenähtud objektidele. Selle eksitava kaardisüsteemi kasutamine lõpetati NLKP KK ja NSVL MN 25. märtsi 1987. a määrusega nr 373–85.
Salastamise eeskirju muudeti korduvalt (1969, 1974, 1983, 1984) ja enamasti ikka rangema salastatuse suunas.
Uus salastamise aeg tuli siis, kui hakati tegema täpsel mõõdistamisel põhinevaid kaarte ning leiti, et need on olulised sõjapidamisel. Sellest ajast on jäänud paljudes riikides topograafiliste kaartide tegemine sõjaväe kätte. Nii oli Eestis enne Teist maailmasõda ja ka meil oli siis suuremõõtkavalistele topograafilistele kaartidele trükitud “Salajane”.
Juba ammustest aegadest on maakaardid Venemaal olnud riigi kontrolli all. 9. detsembril 1798. a andis tsaar Paul I välja ukaasi, mille järgi nõuti, et kõik geograafilised kaardid tuleb esitada Senati Geograafia Departemangule kontrollimiseks ning kõik topograafilised ja teised sõjandusliku tähtsusega kaardid ära anda Kindralstaabi Kaartide Depoole. Sama seadusega keelati kaartide riigist väljaviimine. Ranged piirangud kehtestati suuremõõtkavaliste kaartide koostamisele, kirjastamisele ja kasutamisele (Salištšev 1948: 164–165). Selle seaduse alusel keelati ka L.A. Mellini Liivimaa atlase kaartide müük, kauplustes olevad kaardid konfiskeeriti ja kõik eraisikute käes olevad kaardid kästi kokku korjata. Alles Paul I surma (1801) järel saadi atlast edasi koostada ja trükkida (Varep 1955: 313).
Kartograafia tsentraliseerimine saavutas ülima täiuse Nõukogude süsteemi all. 1935. a viidi tsiviilkartograafia juhtasutus Riiklik Mõõdistamis- ja Kartograafia Peavalitsus (aastail 1938–1991 Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsus, nüüd Venemaa Föderaalne Geodeesia- ja Kartograafiaagentuur) riigi keskse julgeolekuasutuse KGB eelkäija NKVD otsese juhtimise alla (Postnikov 2002: 243– 244). Mitme alluvusmuudatuse järel jäi see 1967. aastast alates NSVL Ministrite Nõukogu (MN) otsealluvusse, olles seega ministeeriumi õigustes.
Teise maailmasõja järel kaartide salastamise eeskirju[1] ei pehmendatud, olgugi, et palju salajasi kaarte oli vahepeal “avalikuks” saanud. Kui sakslased 28. juunil 1941 vallutasid Minski, kus asus NSV Liidu üks suuremaid kaardivabrikuid, siis sattus nende kätte sadu tuhandeid Punaarmeele väljasaatmiseks pakitud topograafilisi kaarte ning töökorras vabrik. See pandi kohe käiku – kaartide trükiplaatidel tuli vaid lisada saksakeelne legend (Postnikov 2002: 249). Minul oleval Peipsitagusel 1:100 000 Saksa kaardilehel O-35-56 (venekeelne originaal 1940, saksakeelne ületrükk 1942) on kirillitsas kohanimede kõrval helepruuni trükiga ladinatähestikulised nimed.
1948. a topograafiliste kaartide kasutamise ja hoidmise eeskirja järgi kaardi kaotamine tõi kaasa kuni 8-aastase vangistuse (Postnikov 2002: 250). Stalini terroriajastul oli topograafilise kaardi omamine aluseks väga rängaks süüdistuseks spionaažis. Aastatega muutusid nõuded järjest karmimaks. Kõige tähtsamad muudatused kehtestati kõige kõrgemal – Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee (NLKP KK) ja NSVL MN tasemel. Näiteks, Ministrite Nõukogu määrusele nr 870–352 8. oktoobrist 1964. a “Topograafiliste, geodeetiliste ja kartograafiliste tööde teostamise korrastamisest” viidates annulleeriti kõik varasemad eeskirjad, sh STGM-65[2] ning kehtestati uus instruktsioon – STGM-69 (Instruktsija… 1970: 3). Selle järgi oli peaaegu kõik topograafiliste ja hüdrograafiliste mõõdistamiste ning kaartidega seonduv Nõukogude Liidus jaotatud kolme ametkonna – Ministrite Nõukogu juures olevale Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsuse (venekeelne lühend ГУГК, edaspidi eesti keeles GKP), NSVL Relvajõudude Kindralstaabi Sõjatopograafia Valitsuse ja NSVL Kaitseministeeriumi Navigatsiooni ja Okeanograafia Peavalitsuse vahel. Erikaarte võis topograafiliste kaartide alusele koostada ja välja anda ka üleliiduline geoloogiaministeerium. Hiigelriigi majandust hoidis ju suuresti vee peal tooraine eksport.
Salajased olid kõik NSVLi topograafilised kaardid mõõtkavas kuni 1:1 milj. (kaasa arvatud!)(1 cm = 10 km) ja nende alusel koostatud temaatilised ja erikaardid, aga ka aerofotod, geodeetiliste punktide koordinaadid jne. Salajaste hulka loeti kõik riigi territooriumi katvad varasemad topograafilised kaardid, sealhulgas tsaariajal ja Eesti Vabariigis ilmunud aga ka Saksa okupatsiooniaegsed kaardid.
NSVL MN 7. aprilli 1946. a määrusega nr 760 võeti riigis topograafiliste kaartide aluseks 1942. a. (Pulkovo ’42) koordinaatsüsteem (Krassovski 1940 referentsellipsoid) ja sellele põhinev Mercatori põiksilindriline (Gauss-Krügeri) projektsioon koos vastavate ristkoordinaatidega[3]. Eestit katvad topograafilised kaardid jäävad nomenklatuuris[4] rahvusvahelise 1:1 000 000 kaardi lehtede O-34 ja O-35 sisse, siit ka käibenimetus – O-seeria kaardid.
1965. aastast tuli asja veelgi salajasemaks ja segasemaks tegemiseks NLKP KK ja NSVL MN 14. veebruari 1963. a. otsuse nr 208–76 järgi kasutusele eelmise kõrval nn 1963. a koordinaatide (Pulkovo ’63) süsteem. Selle aluseks oleva 1942. a koordinaatsüsteemiga võrreldes muudeti ristkoordinaatide võrgu tsoonide arvu ja lähtepunktide koordinaate ning nihutati kaardilehtede raame. Nimetatud nihked ja kaardid ise olid muidugi salajased (Jürgenson 1997: 10–11; Treikelder 2000: 29–30). Kaardil olev ristkoordinaatide võrk oli arvuliste näitajateta. Eestit hõlmavate kaartide nomenklatuur algas kirillitsa C-tähega, sellest ka mitteametlik kõnekeelne nimetus S-seeria kaardid. Viimased olid mõeldud tsiviilasutustele. Kahe süsteemi kaarte ei tohtinud samas asutuses olla ega kasutada (äkki leitakse tõelised koordinaadid!), varasemad korjati ära. Koordinaatideta kaartide kasutuselevõtu tingis Saksa DV mõõdistamis- ja kaardistamisvalitsuse (Verwaltung Vermessungs- und Kartenwesen) juhi M. Pateisati 1964. a Moskvas käigu aruande järgi: “USA sõjavägi teeb praegu tohutuid jõupingutusi globaalse koordinaatsüsteemi arendamiseks. On enesestmõistetav, et kes iganes saab esimesena valmis globaalse koordinaatvõrgu, see saavutab sõjalise eelise. Sel põhjusel ja tänu tõsiasjale, et detailseid aerofotosid saab nüüd võtta satelliitidelt / … / ei ole niivõrd tähtis topograafiliste detailide salajasus kuivõrd koordinaatsüsteemide salajasus. /…/ Enda praktikat eeskujuks tuues näitas Nõukogude pool ‘vajadusele mitte jälgida topograafiliste objektide täpsust avalikel kaartidel’” (Unverhau 2006: 57). Täpsed koordinaadid on vajalikud tiibrakettide täpseks juhtimiseks ettenähtud objektidele. Selle eksitava kaardisüsteemi kasutamine lõpetati NLKP KK ja NSVL MN 25. märtsi 1987. a määrusega nr 373–85.
Salastamise eeskirju muudeti korduvalt (1969, 1974, 1983, 1984) ja enamasti ikka rangema salastatuse suunas.
[1]Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal viidi tõenäoliselt enamik KGB ja teiste salajasi materjale omanud asutuste dokumendid ja arhiivid Eestist välja või hävitati. Seetõttu sai allakirjutanu kasutada ainult osa kaartide salastamist puudutavaid instruktsioone ja dokumente: Dopolnenija… 1983, Instruktsija… 1967, Instruktsija… 1970, Instruktsija… 1972a, Instruktsija… 1972b, Instruktsija… 1990, Peretšen… 1976. Kahjuks ei ole kätte sattunud veelgi vanemaid eeskirju. Tihti nõuti uue salastamist reguleeriva dokumendi kehtestamisel eelmise hävitamist. Kõik salastamise eeskirjad olid ka ise salajased. Nii et tavakodanik ei saanud kusagilt teada, mis on salajane ja keelatud. Võibolla nii mõnelgi korral sundis enesetsensuur vältima asju, mis olid lubatud.
[2] Mitmerealise pealkirjaga instruktsiooni venekeelne lühend
[3] Kuna Maa on pooluste poolt lapik, siis geomeetriliselt ja matemaatiliselt temale lähim määratletav keha on pöördellipsoid. Olenevalt Maa mõõtmete määrangutest on eri aegadel ja eri riikides kasutusel olnud ja on ka praegu erinevad ellipsoidid, ametlikult kehtestatult nimetatakse neid ka referentsellipsoidideks. Enne sõda oli Eesti geodeetiliste tööde puhul kasutusel Bessel 1841 ellipsoid, Nõukogude ajal Krassovski 1940 ellipsoid, nüüdne Eesti põhikaart tugineb aga ellipsoidil GRS80. Mõõdistamisteks ja kaartide koostamiseks kasutatakse konkreetsel ellipsoidil põhinevat koordinaatsüsteemi. Ühe ja sama punkti koordinaadid viiduna erinevate ellipsoidide pinnale erinevad veidi üksteisest.
[4] Nomenklatuur on topograafiliste kaartide lehtedeks jaotumise ja tähistamise süsteem
Kaartide salastamise astmed
STGM-69 teises peatükis (Instruktsija…1970: 8–14) antakse salastatud materjalide loetelu. Vastavalt salajasusele jaotatakse kõik topograafilised, geograafilised ja erikaardid, plaanid ja skeemid ning aerofotod, geodeetiliste ja gravimeetriliste punktide ning objektide koordinaatide tabelid nelja gruppi: eriti salajased, salajased, ametialaseks kasutamiseks ja avalikud. Salajasuse aste määrati vastavalt NSVL MN määruse nr 747–236 15. septembrist 1966 ja GKPis antud riiklike saladuste loetelule.
Eriti salajased olid ilmselt nii salajased kaardid jm materjalid, et neid ei võinud isegi nimetada selles salastatud instruktsioonis.
Salajasteks loeti kõik (mõningate ametialase kasutamise eranditega) kaardid olenemata projektsioonist ja koordinaatsüsteemist mõõtkavas 1:1 000 000 ja suuremad. Salajaste hulka arvati ka kõik varasemad topograafilised kaardid, kaasa arvatud tsaariajal ilmunud kaardid kuni mõõtkavani 1:420 000 incl. Sellesse loetellu kuulusid veel punktide koordinaadid täpsusega kuni 500 m, aerofotod või nende seeriad, mis katavad hõreasustusega aladel üle 75 km2 ja tiheasustusega aladel üle 10 km2 ning 1963. a koordinaatsüsteemi lähteandmed. Isegi mõiste “1963. a koordinaatsüsteem” kuulutati salajaseks. Nii nagu NSV Liidus olid salajased paljud linnad (Neil oli tinglik nimi ja neid ei tohtinud kaartidele kanda. Näiteks, tuumauuringute keskus asus Arzamass-16s (enne ja nüüd Sarov), mis jääb Arzamassi linnast 75 km kaugusele), asutused (Tartus lennukite musti kaste tootva tehase nimi oli 1950.–1960. aastail Postkast nr 32) ja inimesed (kosmoserakettide peakonstruktori S. Koroljovi nimi ilmus avalikkuse ette alles pärast tema surma) nii olid ka kaardivabrikud numbri all (varasem Riia kaardivabrik muutus 1960. aastail kaardivabrikuks nr 5).
Tsensuuri (GLAVLITi) juhendmaterjalides puudutab maakaarte 2. peatükk: Kartograafia, gravimeetria, geodeesia, hüdrograafia (Peretšen…1976: 39–45). See algab fotode avaldamise keeldudega (§ 69). Salajaste ja sõjaliste objektide kõrval ei lubatud rahvale näidata või trükkida lennuaparaatidelt tehtud fotosid (viimaseid sai avaldada ainult riigi kindralstaabi või sõjaväeringkonna staabi loal) ning mäe või torni otsast tehtud linnade jt asulate panoraamfotosid (loa avaldamiseks võis anda KGB või sõjaväeringkonna staap). Pildistada ei tohtinud ka elektrijaamu, raudteesõlmi, sildu, lennuvälju, sadamaid jne. Allakirjutanu puutus sellega kokku Valge mere–Läänemere kanali, 1970ndail juba lagunema kippuva lüüsi pildistamisega. Valvas kodanik kaldalt märkas fotoaparaati tudengi käes ning teatas sinna, kuhu vaja. Laeva väljasõidukeeluga ähvardades nõuti fotoaparaat välja ja valgustati film.
Avalikkus ei tohtinud teada, et kõigile kättesaadavate kaartide alus on 1964. a 1:2 500 000 (moonutatud) kaart. Reljeefikaartidele võis kõrgusvahemikus 0–300 m horisontaale tõmmata vaid 50 m sammuga (eelmises instruktsioonis lubati reljeefi kujutada 20 m lõikevahega samakõrgusjoontega). Nii ongi läänepoolsema Eesti alal tolle aja täpseimal lubatud kõrguste kaardil vaid väike kontuur Hiiumaal Kõpu poolsaarel ja Saaremaal Viidumäel ning üks joon läbi Pärnu rajooni kaguosa. Haapsalu rajoon oli hoopis “ilma reljeefita”.
Ametialaseks kasutamiseks olid geograafilised, geoloogilised, mulla-, põllumajanduslikud, metsa-, haldus- ja muud riigi haldus- ja majanduselu igapäevaseks juhtimiseks vajalikud kaardid mõõtkavas 1:1 000 000 kuni 1:2 500 000 incl juhul kui neil ei olnud näidatud sõjalise ja riigikaitselise iseloomuga tööstus- ja transpordiobjekte. Instruktsioonis hõlmasid vastavad loetelud ja selgitused kolm lehekülge. Sellesse gruppi kuulusid veel linnaplaanid, kohaliku koordinaatsüsteemiga kuni 25 km2 ehitisteta alade ja kuni 10 km2 ehitistega alade kaardid, üksikute põllumajandite maakasutusplaanid, metsade puistuplaanid, üksikud aerofotod. Neil kaartidel ei tohtinud olla koordinaatvõrku, raudteede ja maanteede näitajaid (teekatte tüüp, sildade mõõtmed ja kandevõime, rööpmepaaride arv), veekogude karakteristikuid (sügavus, soode läbitavus). Siia rühma kuulusid veel üksikud aerofotod või nende montaažid, mis katavad hõreasustusega aladel kuni 75 km2 ja tiheasustusega aladel kuni 10 km2. Ametialasteks loeti ka kõik enne 1961. a incl trükitud avalikud kaardid mõõtkavas 1:1 milj ja suuremad. Eesti keeles olid ilmunud 1:600 000 kaardid aastail 1953, 1955, 1957 ja 1958. Korrapealt muutusid need sõjaeelsetega võrreldes õige kehvaks hinnatud kaardid nüüd millekski väärtuslikumaks. Oli neil ju sellele mõõtkavale vastavalt õige rannajoon, jõgedevõrk, teed ja koordinaadid, mis hilisematel kaartidel olid ümmardatud, moonutatud või puudusid hoopiski.
Ametialaseks kasutamiseks ettenähtud kaarte ja väljavõtteid neist ei tohtinud avalikkusele demonstreerida või avalikes trükistes ilmutada. Seepärast olid ka teadustöödes või populaarsetes väljaannetes ilmunud kaardid (õigem oleks neid nimetada skeemideks) ebatäpse rannajoone, jõgede- ja teedevõrguga, s.o. kaardil kohtade määramiseks oluliste elementideta. Veidigi tõepärasemad kaardid-skeemid kuulutati kohe kas ametialasteks või salajasteks.
Avalikuks kasutamiseks loeti geograafilised, eri- ja koolikaardid, mis olid koostatud NSV Liidu 1:2 500 000 baaskaardi või GKP poolt 1946. a ja hiljem avalikeks loetud kaartide põhjal. Sellesse kategooriasse kuulusid ka muud kartograafilised materjalid, mille koostamisel oli jälgitud NSVL MN juures oleva Sõjaliste ja Riiklike Saladuste Kaitsmise Peavalitsuse (GLAVLIT) kinnitatud trükistes ning raadio- ja televisiooniprogrammides keelatud andmete loetelu. Tsiviilehitiste projekteerimiseks vajalikke topoaluseid võis koostada kohalikus koordinaatsüsteemis kuni 25 ha suuruste eraldiasetsevate maatükkide või kuni 100 m laiuste trasside kohta. Üliõpilaste topograafiapraktikate käigus võis koostada kuni 25 ha suuruste maatükkide kaarte. Teatud piirangutega lubati üliõpilastel oma kursuse- ja diplomitöödes kasutada põllumajandus- ja metsakaarte ning skeeme, millel aga tegelikud kohanimed tuli asendada väljamõeldutega! Enne 1965. a vabamüügil olnud 1:1 000 000 ja suuremas mõõtkavas olnud kaartide paljundamine või kasutamine avalike kaartide koostamise alusena oli keelatud.
Isegi senikasutatud 1:2 500 000 baaskaart tundus olevat liiga täpne (1 cm kaardil vastas looduses 25 kilomeetrile!) ning 1970ndail telliti riigi juhtivalt matemaatilise kartograafia spetsialistilt prof. G.A. Ginzburgilt eriprojektsioon, milles koostatud kaardil moonduksid koordinaadid, kaugused ja suunad, ühe sõnaga – kaart oleks igatpidi vale. Projektsiooni looja sai selle “saavutuse” eest riikliku preemia (Postnikov 2002: 251).
Topograafilistel ja teistel kaartidel, olenemata koordinaatsüsteemist ja salastatuse astmest, tuli sõjaliste objektidega alad näidata ümbritseva maastiku leppemärkidega. Detailselt oli reguleeritud topograafilise mõõdistamise, aerofotode tegemise ja kaartide koostamise kord (Instruktsija…1970: III peatükk) ning kartograafiliste materjalide kasutamise, registreerimise, säilitamise ja teistele institutsioonidele laenutamise kord (Instruktsija…1970: IV ja V peatükk). Instruktsioonide täitmist jälgisid 26 GKP territoriaalset geodeesia järelvalve inspektsiooni ja osakonda. Balti liiduvabariigid ja Kaliningradi oblast jäid Riias aadressil Friča Gaiļa (nüüd ja enne 1940. a Alberta) iela 11 asuva GKP Balti inspektsiooni alla (Instruktsija…1990: 42).
Eriti salajased olid ilmselt nii salajased kaardid jm materjalid, et neid ei võinud isegi nimetada selles salastatud instruktsioonis.
Salajasteks loeti kõik (mõningate ametialase kasutamise eranditega) kaardid olenemata projektsioonist ja koordinaatsüsteemist mõõtkavas 1:1 000 000 ja suuremad. Salajaste hulka arvati ka kõik varasemad topograafilised kaardid, kaasa arvatud tsaariajal ilmunud kaardid kuni mõõtkavani 1:420 000 incl. Sellesse loetellu kuulusid veel punktide koordinaadid täpsusega kuni 500 m, aerofotod või nende seeriad, mis katavad hõreasustusega aladel üle 75 km2 ja tiheasustusega aladel üle 10 km2 ning 1963. a koordinaatsüsteemi lähteandmed. Isegi mõiste “1963. a koordinaatsüsteem” kuulutati salajaseks. Nii nagu NSV Liidus olid salajased paljud linnad (Neil oli tinglik nimi ja neid ei tohtinud kaartidele kanda. Näiteks, tuumauuringute keskus asus Arzamass-16s (enne ja nüüd Sarov), mis jääb Arzamassi linnast 75 km kaugusele), asutused (Tartus lennukite musti kaste tootva tehase nimi oli 1950.–1960. aastail Postkast nr 32) ja inimesed (kosmoserakettide peakonstruktori S. Koroljovi nimi ilmus avalikkuse ette alles pärast tema surma) nii olid ka kaardivabrikud numbri all (varasem Riia kaardivabrik muutus 1960. aastail kaardivabrikuks nr 5).
Tsensuuri (GLAVLITi) juhendmaterjalides puudutab maakaarte 2. peatükk: Kartograafia, gravimeetria, geodeesia, hüdrograafia (Peretšen…1976: 39–45). See algab fotode avaldamise keeldudega (§ 69). Salajaste ja sõjaliste objektide kõrval ei lubatud rahvale näidata või trükkida lennuaparaatidelt tehtud fotosid (viimaseid sai avaldada ainult riigi kindralstaabi või sõjaväeringkonna staabi loal) ning mäe või torni otsast tehtud linnade jt asulate panoraamfotosid (loa avaldamiseks võis anda KGB või sõjaväeringkonna staap). Pildistada ei tohtinud ka elektrijaamu, raudteesõlmi, sildu, lennuvälju, sadamaid jne. Allakirjutanu puutus sellega kokku Valge mere–Läänemere kanali, 1970ndail juba lagunema kippuva lüüsi pildistamisega. Valvas kodanik kaldalt märkas fotoaparaati tudengi käes ning teatas sinna, kuhu vaja. Laeva väljasõidukeeluga ähvardades nõuti fotoaparaat välja ja valgustati film.
Avalikkus ei tohtinud teada, et kõigile kättesaadavate kaartide alus on 1964. a 1:2 500 000 (moonutatud) kaart. Reljeefikaartidele võis kõrgusvahemikus 0–300 m horisontaale tõmmata vaid 50 m sammuga (eelmises instruktsioonis lubati reljeefi kujutada 20 m lõikevahega samakõrgusjoontega). Nii ongi läänepoolsema Eesti alal tolle aja täpseimal lubatud kõrguste kaardil vaid väike kontuur Hiiumaal Kõpu poolsaarel ja Saaremaal Viidumäel ning üks joon läbi Pärnu rajooni kaguosa. Haapsalu rajoon oli hoopis “ilma reljeefita”.
Ametialaseks kasutamiseks olid geograafilised, geoloogilised, mulla-, põllumajanduslikud, metsa-, haldus- ja muud riigi haldus- ja majanduselu igapäevaseks juhtimiseks vajalikud kaardid mõõtkavas 1:1 000 000 kuni 1:2 500 000 incl juhul kui neil ei olnud näidatud sõjalise ja riigikaitselise iseloomuga tööstus- ja transpordiobjekte. Instruktsioonis hõlmasid vastavad loetelud ja selgitused kolm lehekülge. Sellesse gruppi kuulusid veel linnaplaanid, kohaliku koordinaatsüsteemiga kuni 25 km2 ehitisteta alade ja kuni 10 km2 ehitistega alade kaardid, üksikute põllumajandite maakasutusplaanid, metsade puistuplaanid, üksikud aerofotod. Neil kaartidel ei tohtinud olla koordinaatvõrku, raudteede ja maanteede näitajaid (teekatte tüüp, sildade mõõtmed ja kandevõime, rööpmepaaride arv), veekogude karakteristikuid (sügavus, soode läbitavus). Siia rühma kuulusid veel üksikud aerofotod või nende montaažid, mis katavad hõreasustusega aladel kuni 75 km2 ja tiheasustusega aladel kuni 10 km2. Ametialasteks loeti ka kõik enne 1961. a incl trükitud avalikud kaardid mõõtkavas 1:1 milj ja suuremad. Eesti keeles olid ilmunud 1:600 000 kaardid aastail 1953, 1955, 1957 ja 1958. Korrapealt muutusid need sõjaeelsetega võrreldes õige kehvaks hinnatud kaardid nüüd millekski väärtuslikumaks. Oli neil ju sellele mõõtkavale vastavalt õige rannajoon, jõgedevõrk, teed ja koordinaadid, mis hilisematel kaartidel olid ümmardatud, moonutatud või puudusid hoopiski.
Ametialaseks kasutamiseks ettenähtud kaarte ja väljavõtteid neist ei tohtinud avalikkusele demonstreerida või avalikes trükistes ilmutada. Seepärast olid ka teadustöödes või populaarsetes väljaannetes ilmunud kaardid (õigem oleks neid nimetada skeemideks) ebatäpse rannajoone, jõgede- ja teedevõrguga, s.o. kaardil kohtade määramiseks oluliste elementideta. Veidigi tõepärasemad kaardid-skeemid kuulutati kohe kas ametialasteks või salajasteks.
Avalikuks kasutamiseks loeti geograafilised, eri- ja koolikaardid, mis olid koostatud NSV Liidu 1:2 500 000 baaskaardi või GKP poolt 1946. a ja hiljem avalikeks loetud kaartide põhjal. Sellesse kategooriasse kuulusid ka muud kartograafilised materjalid, mille koostamisel oli jälgitud NSVL MN juures oleva Sõjaliste ja Riiklike Saladuste Kaitsmise Peavalitsuse (GLAVLIT) kinnitatud trükistes ning raadio- ja televisiooniprogrammides keelatud andmete loetelu. Tsiviilehitiste projekteerimiseks vajalikke topoaluseid võis koostada kohalikus koordinaatsüsteemis kuni 25 ha suuruste eraldiasetsevate maatükkide või kuni 100 m laiuste trasside kohta. Üliõpilaste topograafiapraktikate käigus võis koostada kuni 25 ha suuruste maatükkide kaarte. Teatud piirangutega lubati üliõpilastel oma kursuse- ja diplomitöödes kasutada põllumajandus- ja metsakaarte ning skeeme, millel aga tegelikud kohanimed tuli asendada väljamõeldutega! Enne 1965. a vabamüügil olnud 1:1 000 000 ja suuremas mõõtkavas olnud kaartide paljundamine või kasutamine avalike kaartide koostamise alusena oli keelatud.
Isegi senikasutatud 1:2 500 000 baaskaart tundus olevat liiga täpne (1 cm kaardil vastas looduses 25 kilomeetrile!) ning 1970ndail telliti riigi juhtivalt matemaatilise kartograafia spetsialistilt prof. G.A. Ginzburgilt eriprojektsioon, milles koostatud kaardil moonduksid koordinaadid, kaugused ja suunad, ühe sõnaga – kaart oleks igatpidi vale. Projektsiooni looja sai selle “saavutuse” eest riikliku preemia (Postnikov 2002: 251).
Topograafilistel ja teistel kaartidel, olenemata koordinaatsüsteemist ja salastatuse astmest, tuli sõjaliste objektidega alad näidata ümbritseva maastiku leppemärkidega. Detailselt oli reguleeritud topograafilise mõõdistamise, aerofotode tegemise ja kaartide koostamise kord (Instruktsija…1970: III peatükk) ning kartograafiliste materjalide kasutamise, registreerimise, säilitamise ja teistele institutsioonidele laenutamise kord (Instruktsija…1970: IV ja V peatükk). Instruktsioonide täitmist jälgisid 26 GKP territoriaalset geodeesia järelvalve inspektsiooni ja osakonda. Balti liiduvabariigid ja Kaliningradi oblast jäid Riias aadressil Friča Gaiļa (nüüd ja enne 1940. a Alberta) iela 11 asuva GKP Balti inspektsiooni alla (Instruktsija…1990: 42).
- Väljavõte NSVL 1986. a. topograafilisest kaardist mõõtkavas 1:25 000. Kaardi ülemise osa peaksid täitma välismaalastele Tartu “lukku keeranud” Raadi sõjaväelennuvälja betoneeritud maandumisrada ja ruleerimisteed ning muud rajatised. Võrdle [1] aerofotoga : et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Raadi_airport.jpg
- Tartu_Raadi_airbase_EETR_may-2006
Teatud raskused oma ülesannete täitmisel hakkasid KGBl jt järelvalveasutustel tekkima seoses pildistamisega kosmosest ja digitaalfotograafia arenguga, eriti aga pärast digitaalkaartide tegemise algust. Ei tea, kuidas nad oleksid hakkama saanud interneti varasema kasutuselevõtu korral.
Salastatud materjalidele, sh kaartidele juurdepääsuks oli neljaastmeline lubade süsteem – kõige madalam, suhteliselt kergemini kättesaadav oli luba (dopusk) nr 4, loa nr 2 omajal võidi juba piirata kokkusaamisi välismaalastega jne. Loa taotlemisel tuli täita ja esitada palju formulare ja ankeete: elulookirjeldus, ankeet (vorm 5), sugulased ja sidemed välismaaga (vorm 63), foto, asutuse motiveeritud kiri loa väljaandmise vajalikkusest, eriline arvestuskaart (vorm 26, täitmise hetkest salajane), arvestuskaart (vorm 74). Kõigi nende ning vestluste põhjal otsustas KGB loa andmise (Raid, 2000: 4). Luba ise on väliselt süütu dokument, kus polnud kusagil sõna “salajane”, loa astet näitab dokumendi numbris olev 3. Salajaste materjalide kasutamiseks pidi veel olema korraldus (vorm 67) asutusele, kus neid materjale näha tahetakse. Loa mittesaamise tõttu tuli ühel ülikooli geograafiaosakonna aspirandil õpingud lõpetada.
Salastatud materjalidele, sh kaartidele juurdepääsuks oli neljaastmeline lubade süsteem – kõige madalam, suhteliselt kergemini kättesaadav oli luba (dopusk) nr 4, loa nr 2 omajal võidi juba piirata kokkusaamisi välismaalastega jne. Loa taotlemisel tuli täita ja esitada palju formulare ja ankeete: elulookirjeldus, ankeet (vorm 5), sugulased ja sidemed välismaaga (vorm 63), foto, asutuse motiveeritud kiri loa väljaandmise vajalikkusest, eriline arvestuskaart (vorm 26, täitmise hetkest salajane), arvestuskaart (vorm 74). Kõigi nende ning vestluste põhjal otsustas KGB loa andmise (Raid, 2000: 4). Luba ise on väliselt süütu dokument, kus polnud kusagil sõna “salajane”, loa astet näitab dokumendi numbris olev 3. Salajaste materjalide kasutamiseks pidi veel olema korraldus (vorm 67) asutusele, kus neid materjale näha tahetakse. Loa mittesaamise tõttu tuli ühel ülikooli geograafiaosakonna aspirandil õpingud lõpetada.
|
|
|
|
Isiklik kogemus: Moskva ülikoolis kaugseire täienduskursuste kavas oleva loengu külastamiseks kosmoseuuringute instituudis pidi olema luba nr 2, mida allakirjutanul ja ühel ukrainlasel ei olnud. Teisi majja sisenenuid oodates jäime parki vestlema. Ilmselt sarnase tagapõhja tõttu läks varsti jutt Ukraina ja Eesti oludele ja ajaloole, mille käigus sain esmakordselt teada palju üksikasju ka tema suguvõsa puudutanud Stalini-aegsest Ukraina näljahädast – holodomorist.
“See on judinaid tekitav fakt. Iga Nõukogude juht Stalinist Gorbatšovini ja nende kõrgem ohvitser teadis mitte ainult seda, kus sa elad vaid ka seda, kuidas sinu juurde tankiga jõuda” kirjutas inglane John Davies oma ülevaates NSV Liidus välja antud Briti saarte topograafilistest kaartidest (Davies, 2005: 26). Oma riigi salajaste kaartide kõrval koostas ja trükkis NSV Liidu Kindralstaabi Sõjatopograafia Valitsus külma sõja ajal tohutul hulgal välisriikide topograafilisi kaarte – suurema osa Euroopa, Aasia, Põhja-Aafrika ja Põhja-Ameerika kohta mõõtkavas 1:100 000 ning suurema osa Euroopa ja Aasia kohta mõõtkavas 1:50 000, kokku 200 000 – 300 000 erinevat kaarti. Neile lisandusid väiksemas mõõtkavas topograafilised kaardid terve maailma, v.a. Antarktis kohta ja tuhanded linnade plaanid. Näiteks, Briti saared kaeti 424 lehega mõõtkavas 1:100 000, mida täpsustasid 254 kaarti Lõuna-Inglismaa kohta mõõtkavas 1:50 000 ning 87 linna plaani mõõtkavas 1:10 000. Sõjaliselt olulise info osas (sildade mõõtmed ja kandevõime, sõjasadamad) olid need palju täpsemad kui kohalikud topograafilised kaardid. See näitab kõikvõimalike trükis ilmunud kaartide muretsemise kõrval luuresatelliitide ja luurajate kasutamist (Travers 2009: 298–308). Nõukogude topograafilistel kaartidel oli rohkem erinevaid leppemärke kui teiste riikide kaartidel. Nüüd on suur osa neid välisriikide kaarte nii paber- kui digitaalkujul vabamüügis (vt //www.cartographic.com Näiteks, selle järgi oli 29.12.2009 müügis 4410 erinevat venekeelset USA kaarti/. Riigi lagunemise järel jäi ju palju kaarte iseseisvunud riikidesse, sest ilmselt pidi igas sõjaväeringkonnas olema enda territooriumi kõrval vajalik arv selle ringkonna vägede võimaliku välismaise tegevusala kaarte, samuti aetakse äri Moskvast.
1987. aastast hakati kaartide koostamise, trükkimise ja kasutamise rangeid reegleid mõnevõrra pehmendama. Uue salastamise eeskirja (Instruktsija…1990) järgi kaotati keelud kaartidele mõõtkavas 1:300 000 (1942. a koordinaatsüsteem) ja 1:200 000 (1963. a koordinaadid) ning väiksemas mõõtkavas. Salajasteks jäid kaardid 1:100 000 (1942) ja 1:50 000 (1963) ja suuremas mõõtkavas. Vahepealsed kaardid loeti ametialasteks. Venemaal kehtivad need piirangud edasi.
NSV Liidu nõudel kehtestati samasugused piirangud kaartidele ka NATOle vastukaaluks loodud Varssavi pakti riikides. Sotsialismimaade geodeesiateenistuste juhtide konverentsil Moskvas 1965. a otsustati suurendada kaartide salastamist NSV Liidu eeskujul kõigis riikides, mida asuti kohe ka ellu viima. Näiteks, Saksa DV kaitsenõukogu 13. oktoobri 1965. a koosoleku, mida juhatas Walter Ulbricht ja protokollis Erich Honecker, päevakorras oli ka geodeetiliste ja kartograafiliste materjalide salastamise suurendamine. Seal otsustati kuulutada salajasteks kõik 1942. a koordinaatidega kaardid ja lubada neid kasutada ainult sõjaväes jt jõustruktuurides. Rahvamajanduse jaoks tuli teha uued kohalike koordinaatsüsteemidega kaardid, kusjuures ühes süsteemis kaardid võisid hõlmata kuni 80 km2 tervikliku ala, neil ei võinud olla kaardivõrku ega objektide (näiteks sillad) arvulisi näitajaid. Avalikuks kasutamiseks trükitavate kaartide aluseks võetavat 1:200 000 kaarti tuli moonutada nii mõõtkava (kaardi erinevates kohtades varieeruv) kui ka suundi ning objektide täpsus pidi olema ± 3 km (Protokoll… 2002: 247–251). Nagu näeme, et vana kaardikultuuriga maal hakati kaarte moonutama siiski suurusjärgu võrra suuremast mõõtkavast kui seda tehti NSV Liidus. Seetõttu tundusid meie suuremates raamatukauplustes müügil olevad Saksa DV ja Tšehhoslovakkia turismikaardid võrreldes NLi omadega päris kaardi moodi. Samasugused manipulatsioonid kaartidega tehti kõigis Varssavi bloki maades.
“See on judinaid tekitav fakt. Iga Nõukogude juht Stalinist Gorbatšovini ja nende kõrgem ohvitser teadis mitte ainult seda, kus sa elad vaid ka seda, kuidas sinu juurde tankiga jõuda” kirjutas inglane John Davies oma ülevaates NSV Liidus välja antud Briti saarte topograafilistest kaartidest (Davies, 2005: 26). Oma riigi salajaste kaartide kõrval koostas ja trükkis NSV Liidu Kindralstaabi Sõjatopograafia Valitsus külma sõja ajal tohutul hulgal välisriikide topograafilisi kaarte – suurema osa Euroopa, Aasia, Põhja-Aafrika ja Põhja-Ameerika kohta mõõtkavas 1:100 000 ning suurema osa Euroopa ja Aasia kohta mõõtkavas 1:50 000, kokku 200 000 – 300 000 erinevat kaarti. Neile lisandusid väiksemas mõõtkavas topograafilised kaardid terve maailma, v.a. Antarktis kohta ja tuhanded linnade plaanid. Näiteks, Briti saared kaeti 424 lehega mõõtkavas 1:100 000, mida täpsustasid 254 kaarti Lõuna-Inglismaa kohta mõõtkavas 1:50 000 ning 87 linna plaani mõõtkavas 1:10 000. Sõjaliselt olulise info osas (sildade mõõtmed ja kandevõime, sõjasadamad) olid need palju täpsemad kui kohalikud topograafilised kaardid. See näitab kõikvõimalike trükis ilmunud kaartide muretsemise kõrval luuresatelliitide ja luurajate kasutamist (Travers 2009: 298–308). Nõukogude topograafilistel kaartidel oli rohkem erinevaid leppemärke kui teiste riikide kaartidel. Nüüd on suur osa neid välisriikide kaarte nii paber- kui digitaalkujul vabamüügis (vt //www.cartographic.com Näiteks, selle järgi oli 29.12.2009 müügis 4410 erinevat venekeelset USA kaarti/. Riigi lagunemise järel jäi ju palju kaarte iseseisvunud riikidesse, sest ilmselt pidi igas sõjaväeringkonnas olema enda territooriumi kõrval vajalik arv selle ringkonna vägede võimaliku välismaise tegevusala kaarte, samuti aetakse äri Moskvast.
1987. aastast hakati kaartide koostamise, trükkimise ja kasutamise rangeid reegleid mõnevõrra pehmendama. Uue salastamise eeskirja (Instruktsija…1990) järgi kaotati keelud kaartidele mõõtkavas 1:300 000 (1942. a koordinaatsüsteem) ja 1:200 000 (1963. a koordinaadid) ning väiksemas mõõtkavas. Salajasteks jäid kaardid 1:100 000 (1942) ja 1:50 000 (1963) ja suuremas mõõtkavas. Vahepealsed kaardid loeti ametialasteks. Venemaal kehtivad need piirangud edasi.
NSV Liidu nõudel kehtestati samasugused piirangud kaartidele ka NATOle vastukaaluks loodud Varssavi pakti riikides. Sotsialismimaade geodeesiateenistuste juhtide konverentsil Moskvas 1965. a otsustati suurendada kaartide salastamist NSV Liidu eeskujul kõigis riikides, mida asuti kohe ka ellu viima. Näiteks, Saksa DV kaitsenõukogu 13. oktoobri 1965. a koosoleku, mida juhatas Walter Ulbricht ja protokollis Erich Honecker, päevakorras oli ka geodeetiliste ja kartograafiliste materjalide salastamise suurendamine. Seal otsustati kuulutada salajasteks kõik 1942. a koordinaatidega kaardid ja lubada neid kasutada ainult sõjaväes jt jõustruktuurides. Rahvamajanduse jaoks tuli teha uued kohalike koordinaatsüsteemidega kaardid, kusjuures ühes süsteemis kaardid võisid hõlmata kuni 80 km2 tervikliku ala, neil ei võinud olla kaardivõrku ega objektide (näiteks sillad) arvulisi näitajaid. Avalikuks kasutamiseks trükitavate kaartide aluseks võetavat 1:200 000 kaarti tuli moonutada nii mõõtkava (kaardi erinevates kohtades varieeruv) kui ka suundi ning objektide täpsus pidi olema ± 3 km (Protokoll… 2002: 247–251). Nagu näeme, et vana kaardikultuuriga maal hakati kaarte moonutama siiski suurusjärgu võrra suuremast mõõtkavast kui seda tehti NSV Liidus. Seetõttu tundusid meie suuremates raamatukauplustes müügil olevad Saksa DV ja Tšehhoslovakkia turismikaardid võrreldes NLi omadega päris kaardi moodi. Samasugused manipulatsioonid kaartidega tehti kõigis Varssavi bloki maades.
Kaartide kasutamine ja salastamine Eestis nõukogude perioodil
1930. aastate lõpuks heale järjele jõudnud eesti kartograafia areng katkestati riigi annekteerimisel NSV Liidu poolt 1940. a. Lõpetamata jäi kaitseväe 1:50 000 topograafilise kaardi[1] ning algusjärgus oleva Eesti rahvusatlase koostamine ja väljaandmine. Kõik EV Kaitsevägede Staabi Topo-hüdrograafia osakonna kartograafilised ja geodeetilised materjalid ja arhiivid viidi Eestist ära. Nõukogude võimu kehtestamise järel hakati juurutama uut korda ka geograafiliste kaartide kasutamisel ja väljaandmisel. Nii nagu palju muid eestikeelseid trükiseid, hakati ka kaarte kokku korjama ja hävitama. Et Venemaal ja NSV Liidus on täpsemad kaardid alati olnud salastatud, hakkasid samad eeskirjad kehtima ka Eestis (Mardiste, Jagomägi, 2004).
[1] Tervet riiki katvast 133st kaardilehest jõuti trükkida 75. Vt Treikelder 2001:19.
1940.–1941. a pooleli jäänud rahvusliku kartograafia likvideerimine viidi sõjajärgseil aastail kiiresti lõpule. Suur osa rahvuslikust kaadrist oli kadunud Siberisse saatmise, sõjaväljal surmasaamise või pagendusse mineku tagajärjel.Säilinud kaardid koondati väheste komplektidena suuremate raamatukogude ja arhiivide salajastesse erihoidlatesse. Enamik aga hävitati. Keelatud kaartide hulka loeti isegi koolikaardid ja -atlased, sh geograafiaprofessori August Tammekannu 1934. a ilmunud Eesti kooliseinakaart ja aastakümneid õpiti koolis Eesti geograafiat sisuvaeste väikeste kaartide abil. “Koolilapsele näidati maakaarti, kus Eesti oli nagu vistrik suure punase riigi küljes…/Vanapunaste meelest – K.-O. Veskimägi:/ suur Eesti kaart õpetab natsionalismi aga väike /NSVLi oma – allakirjutanu/ internatsionalismi” (Veskimägi 1996: 323). Tartu ülikooli geograafiaosakonnas kasutati üliõpilaste poolt kartograafia harjutustööna 1960. aastate algul käsitsi joonistatud kaarti, sest lubatu oli nii väike, et selle eemalt näitamisel ei olnud mõtet.
Kuigi vahetult peale riigi vallutamist 1944. a ilmus veel Eesti kaart mõõtkavas 1:300 000 (küll juba märkega “Ametlikuks kasutamiseks” ja üleliidulise kartograafiaametkonna nime all, aga nimede õigsuse järgi otsustades eestlaste koostatuna) ning 1946. a August Lillema Eesti mullastiku kaart (1:400 000), siis peagi viidi kaartide kirjastamine Eestist täielikult välja. Kaartide koostamine, trükkimine ja levitamine oli ju NSV Liidus rangelt tsentraliseeritud. Kaardid tuli koostada esmalt vene keeles. Eesti keeles said nad ilmuda teise trükina. Kohalikel organisatsioonidel oli õigus teha geodeetilisi töid kuni 10 km2 alade kaupa, seda muidugi väljaspool Eestit asuva järelvalveorgani igakordsel eriloal (eeskirjadest lähtudes oleks ka üliõpilaste topograafiapraktikaks vastav luba vajalik olnud). Väga ranged olid ettekirjutused kaardi sisu ja allikmaterjalide kohta. Näiteks, turismiskeemide jaoks tuli vajalikud ajalooandmed võtta NLi kesksetest väljaannetest või siis põhjendada väga kaaluka allkirjaga seletuskirjaga. Eestis ilmunud uurimusi ja teatmeteoseid Eesti ajaloo kohta ei peetud ilmselt usaldusväärseteks. 1970. aastail trükitud venekeelsetel Eesti turismiskeemidel (eesti keeles ei ilmunud poole sajandi jooksul mitte ühtegi tervet Eestit hõlmavat turismikaarti) avaldus riigi võitlev ateism – enamiku kihelkonnakeskuste vaatamisväärsusena oli skeemi juurde käivas selgitavas tekstis Памятник архитектуры(arhitektuurimälestis) + sajand. Teiste arhitektuurimälestiste puhul oli alati antud selle liik – mõis, kindlus, postijaam. 1980. aastail võis juba mälestise juures kasutada sõna ‘kirik’.
Kokkupuutumist tsensoriga, mis on tuttav igale nõukogudeaegse trükise koostajale/toimetajale, on väljavõte meditsiinigeograafi Mati Rahu päevikust 11. veebruarist 1975: “… Eile käisime /…/ Pärnu mnt Glavlitis sm. Potapova (tel 452-19) jutul. Glavlit uurib parajasti, mida asendada või välja visata üleliidulise rinnavähi sümpoosioni kogumikust. Minu 2 kaarti pidid sisaldama informatsiooni, mida ei tohi mitte kuidagi trükki lasta. Potapova luges raamatust ette, et kaardil tohib olla kaardivõrk iga 2˚ järel, ei tohi näidata kaardimõõtu jne. Ütlesin küll, et kui teame, kuhu jääb 58. p.-l., siis ei teki ühelgi välismaisel uurijal raskusi panna paika ka 59. laiuskraad; pistsin talle nina alla ka 1974. aastal ilmunud füüsilise õppekaardi 4 väikest skeemi, millel mõõtkava /…/. Ei aidanud. Pidin ettenägelikult kaasa võetud žiletiga 59 ja joonmõõtkava välja lõikama. See kuradi spionaažikartus on muutunud juba niivõrd ulatuslikuks maaniaks, et värisetakse iga lihtlabase skeemi pärast” (Rahu 2004: 197). Jutuksolev Eesti kaart oli vaid 10×7 cm suurune.
Kui 1950. aastail ilmunud ja avalikkusele lubatud Eesti haldusjaotuse kaardid mõõtkavas 1:600 000 olid veel õige rannajoone ja koordinaatvõrguga, siis 1960. –1980ndail trükitud kaardid olid juba moonutatud alusega ja igatpidi nuditud. Kuna kaarte koostati väljaspool Eestit, siis oli neil ka rohkesti vigu kohanimedes.
Kuigi vahetult peale riigi vallutamist 1944. a ilmus veel Eesti kaart mõõtkavas 1:300 000 (küll juba märkega “Ametlikuks kasutamiseks” ja üleliidulise kartograafiaametkonna nime all, aga nimede õigsuse järgi otsustades eestlaste koostatuna) ning 1946. a August Lillema Eesti mullastiku kaart (1:400 000), siis peagi viidi kaartide kirjastamine Eestist täielikult välja. Kaartide koostamine, trükkimine ja levitamine oli ju NSV Liidus rangelt tsentraliseeritud. Kaardid tuli koostada esmalt vene keeles. Eesti keeles said nad ilmuda teise trükina. Kohalikel organisatsioonidel oli õigus teha geodeetilisi töid kuni 10 km2 alade kaupa, seda muidugi väljaspool Eestit asuva järelvalveorgani igakordsel eriloal (eeskirjadest lähtudes oleks ka üliõpilaste topograafiapraktikaks vastav luba vajalik olnud). Väga ranged olid ettekirjutused kaardi sisu ja allikmaterjalide kohta. Näiteks, turismiskeemide jaoks tuli vajalikud ajalooandmed võtta NLi kesksetest väljaannetest või siis põhjendada väga kaaluka allkirjaga seletuskirjaga. Eestis ilmunud uurimusi ja teatmeteoseid Eesti ajaloo kohta ei peetud ilmselt usaldusväärseteks. 1970. aastail trükitud venekeelsetel Eesti turismiskeemidel (eesti keeles ei ilmunud poole sajandi jooksul mitte ühtegi tervet Eestit hõlmavat turismikaarti) avaldus riigi võitlev ateism – enamiku kihelkonnakeskuste vaatamisväärsusena oli skeemi juurde käivas selgitavas tekstis Памятник архитектуры(arhitektuurimälestis) + sajand. Teiste arhitektuurimälestiste puhul oli alati antud selle liik – mõis, kindlus, postijaam. 1980. aastail võis juba mälestise juures kasutada sõna ‘kirik’.
Kokkupuutumist tsensoriga, mis on tuttav igale nõukogudeaegse trükise koostajale/toimetajale, on väljavõte meditsiinigeograafi Mati Rahu päevikust 11. veebruarist 1975: “… Eile käisime /…/ Pärnu mnt Glavlitis sm. Potapova (tel 452-19) jutul. Glavlit uurib parajasti, mida asendada või välja visata üleliidulise rinnavähi sümpoosioni kogumikust. Minu 2 kaarti pidid sisaldama informatsiooni, mida ei tohi mitte kuidagi trükki lasta. Potapova luges raamatust ette, et kaardil tohib olla kaardivõrk iga 2˚ järel, ei tohi näidata kaardimõõtu jne. Ütlesin küll, et kui teame, kuhu jääb 58. p.-l., siis ei teki ühelgi välismaisel uurijal raskusi panna paika ka 59. laiuskraad; pistsin talle nina alla ka 1974. aastal ilmunud füüsilise õppekaardi 4 väikest skeemi, millel mõõtkava /…/. Ei aidanud. Pidin ettenägelikult kaasa võetud žiletiga 59 ja joonmõõtkava välja lõikama. See kuradi spionaažikartus on muutunud juba niivõrd ulatuslikuks maaniaks, et värisetakse iga lihtlabase skeemi pärast” (Rahu 2004: 197). Jutuksolev Eesti kaart oli vaid 10×7 cm suurune.
Kui 1950. aastail ilmunud ja avalikkusele lubatud Eesti haldusjaotuse kaardid mõõtkavas 1:600 000 olid veel õige rannajoone ja koordinaatvõrguga, siis 1960. –1980ndail trükitud kaardid olid juba moonutatud alusega ja igatpidi nuditud. Kuna kaarte koostati väljaspool Eestit, siis oli neil ka rohkesti vigu kohanimedes.
|
|
Nende aastakümnete ainsad eestikeelsed turismikaardid olid Tallinna kohta. Igasuguste kohaplaanide ja kaartide trükkimise tsensuur oli väga karm. Väikese mõõtkava ja paljude andmete salastatuse tõttu olid ilmunud kaardid infovaesed. Kaartide kasutamise võimalused kitsenesid järjest. Uuele kaartide hoidmise ja kasutamise eeskirjale (Instruktsija…1972a) viidates kästi Tartu Riiklikus Ülikooli geograafiaosakonnas asuvas ülikooli ainsas salastatud kaartide erihoidlas 1973. a hävitada tuhandeid Eesti ala kujutavaid kaarte, sh. 1174 Vene üheverstalist (1:42 000, aastaist 1893–1913) (Mardiste, Jagomägi 1991: 146). Erihoidlakaartide kasutamine oli äärmiselt piiratud. Loa saanud inimesed võisid kaarte välitöödele kaasa võtta rektori loal ja sedagi lukustatavas raudkastis. Kui palju seda jälgiti, on iseasi.
Ka salastatud materjali edasiandmise kord oli rangelt paika pandud. Näiteks, Eesti projekteerimisinstituutidele tehtavate lepingutööde jaoks vajalike topograafiliste kaartide ajutiseks andmiseks TRÜ geograafiaosakonnale pidi vastav instituut taotlema Riias asuvast inspektsioonist loa. Selle saamisel pidid osapooled inspektsioonile kinnitama üleandmist-vastuvõtmist. Kogu asjaajamine käis läbi asutuste Esimeste osakondade ja eriposti kaudu. Inspektsioonil oli alati teada, millises hoidlas asub mingit konkreetset inventarinumbrit kandev kaardileht või aerofoto ning seda käidi pisteliselt kontrollimas. Ka seda jälgiti, et erinevate koordinaatsüsteemidega (1942. a ja 1963. a) kaardid ei satuks ühte hoidlasse. Vähemalt TRÜ geograafiaosakonnal (seal oli ülikooli ainus kaartide erihoidla) ei lubatud endale tellida uusi topograafilisi kaarte, sest hoidlas olid tsaariaegsed topograafilised ja peaaegu täielik 1930.–1940. aastatel trükitud skeemiliste katastrikaartide komplekt. Nõuti nende hävitamist, mida siiski õnnestus vältida, sest uusi kaarte lihtsalt ei tellitud (Mardiste, Jagomägi 2004: 180–181).
Kaarte puudutav kirjavahetus (see kõik oli salajane) käis asutuse Esimese osakonna, s.o KGB juhitava allüksuse kaudu. Inspektsioonil oli õigus kontrollida kõiki asutusi, kus oli kaartidega tegemist. Selle näiteks on Eesti Maa-ameti arhiivis säilitatav Riia inspektsiooni ülema Denisenko septembri 1968. a. (kuupäev ei ole loetav) kiri nr 593c (vene “c” numbri juures näitab, et kiri on salajane, lisaks oli kirja ülaserva trükitud “Секретно. Экз. № 1”) projekteerimisinstituudi Eesti Projekt direktorile. Inspektsiooni ja ENSV Ministrite Nõukogu Esimese osakonna ühiskontrollil Haapsalu rajooni täitevkomiteesse leiti rohkesti puudusi rajooniarhitekti töös – instituudist saadud 1942. a koordinaatidega linnaplaanidel ei olnud märget “salajane”, Virtsu kolhoosi plaanidele oli kantud asju, mida ei tohi olla ametialastel kaartidel jne. Kirja lõpus nõutakse teenistuslikku juurdlust, süüdlaste väljaselgitamist ja nende ranget vastutuselevõtmist.
Ühel inspektsiooni kontrollretkel avastati suur “seaduserikkumine” TRÜ zooloogia kateedris – avariiulil olevas diplomitöös oli sipelgapesade kaart! Ja mis seal plaanil võis salajast olla – metsasihid, eraldiste piirid, mõned teed, kraavid ja ojad, võibolla ka metsavahi maja. Ülikoolile tehtud ettekirjutise järel ilmunud rektori käskkirjas puuduste kõrvaldamiseks nõuti ülikoolis kõigi taoliste tööde panemist luku taha. Geograafiaosakonnas rebiti varasemate tööde vahelt kaardid ja skeemid ning pandi salajaste kaartide hoidlasse. Edaspidi ei köidetudki kaarte töö vahele. Üldreeglina ei kasutatudki diplomitööde tegemisel topograafilisi kaarte vaid põllumajandusettevõtete maakasutusplaane, ennesõjaaegseid katastrikaarte jt taolisi vähemtäpseid aluseid.
Ka salastatud materjali edasiandmise kord oli rangelt paika pandud. Näiteks, Eesti projekteerimisinstituutidele tehtavate lepingutööde jaoks vajalike topograafiliste kaartide ajutiseks andmiseks TRÜ geograafiaosakonnale pidi vastav instituut taotlema Riias asuvast inspektsioonist loa. Selle saamisel pidid osapooled inspektsioonile kinnitama üleandmist-vastuvõtmist. Kogu asjaajamine käis läbi asutuste Esimeste osakondade ja eriposti kaudu. Inspektsioonil oli alati teada, millises hoidlas asub mingit konkreetset inventarinumbrit kandev kaardileht või aerofoto ning seda käidi pisteliselt kontrollimas. Ka seda jälgiti, et erinevate koordinaatsüsteemidega (1942. a ja 1963. a) kaardid ei satuks ühte hoidlasse. Vähemalt TRÜ geograafiaosakonnal (seal oli ülikooli ainus kaartide erihoidla) ei lubatud endale tellida uusi topograafilisi kaarte, sest hoidlas olid tsaariaegsed topograafilised ja peaaegu täielik 1930.–1940. aastatel trükitud skeemiliste katastrikaartide komplekt. Nõuti nende hävitamist, mida siiski õnnestus vältida, sest uusi kaarte lihtsalt ei tellitud (Mardiste, Jagomägi 2004: 180–181).
Kaarte puudutav kirjavahetus (see kõik oli salajane) käis asutuse Esimese osakonna, s.o KGB juhitava allüksuse kaudu. Inspektsioonil oli õigus kontrollida kõiki asutusi, kus oli kaartidega tegemist. Selle näiteks on Eesti Maa-ameti arhiivis säilitatav Riia inspektsiooni ülema Denisenko septembri 1968. a. (kuupäev ei ole loetav) kiri nr 593c (vene “c” numbri juures näitab, et kiri on salajane, lisaks oli kirja ülaserva trükitud “Секретно. Экз. № 1”) projekteerimisinstituudi Eesti Projekt direktorile. Inspektsiooni ja ENSV Ministrite Nõukogu Esimese osakonna ühiskontrollil Haapsalu rajooni täitevkomiteesse leiti rohkesti puudusi rajooniarhitekti töös – instituudist saadud 1942. a koordinaatidega linnaplaanidel ei olnud märget “salajane”, Virtsu kolhoosi plaanidele oli kantud asju, mida ei tohi olla ametialastel kaartidel jne. Kirja lõpus nõutakse teenistuslikku juurdlust, süüdlaste väljaselgitamist ja nende ranget vastutuselevõtmist.
Ühel inspektsiooni kontrollretkel avastati suur “seaduserikkumine” TRÜ zooloogia kateedris – avariiulil olevas diplomitöös oli sipelgapesade kaart! Ja mis seal plaanil võis salajast olla – metsasihid, eraldiste piirid, mõned teed, kraavid ja ojad, võibolla ka metsavahi maja. Ülikoolile tehtud ettekirjutise järel ilmunud rektori käskkirjas puuduste kõrvaldamiseks nõuti ülikoolis kõigi taoliste tööde panemist luku taha. Geograafiaosakonnas rebiti varasemate tööde vahelt kaardid ja skeemid ning pandi salajaste kaartide hoidlasse. Edaspidi ei köidetudki kaarte töö vahele. Üldreeglina ei kasutatudki diplomitööde tegemisel topograafilisi kaarte vaid põllumajandusettevõtete maakasutusplaane, ennesõjaaegseid katastrikaarte jt taolisi vähemtäpseid aluseid.
Erikaartide kehtinud nõudeid
Geoloogid, planeerijad, projekteerijad jt. koostasid ja trükkisid mitmesuguseid erikaarte, mis jäid aga kas ametialaseks kasutamiseks või muutusid salajasteks. Suurem osa nende tööst jäi mõnes eksemplaris käsikirja. Osa jõudis ka laiema avalikkuse ette. TRÜ füüsilise geograafia kateedri ja Maaehitusprojekti ühistööna 1970.–1980. aastail kohapeal ilmunud territoriaalplaneerimise ning loodus- ja keskkonnakaitse kaardid kujundati väliselt nõukogulikus stiilis trükistena. Algselt suuremas mõõtkavas õigele alusele joonistatud kaarte vähendati mitu korda, neile ei trükitud mõõtkava ega koordinaate ning peale trükiti ‘skeem’. Üle-Eestiliste kõrval tehti veel Kirde-Eesti, Hiiumaa, Saaremaa ja Tallinna tagamaa kaardikomplektid. Osa neist läks siiski ametialaste numbri ja templi alla.1970.–1980ndail trükiti palju väikesi alasid katvaid orienteerumiskaarte (mõnel aastal ligi 50) mõõtkavas 1:20 000 kuni 1:10 000. Orienteerumisvõistlustel kasutatud kaardid oli pisidetailide poolest rikkamad kui 1:10 000 topograafiline kaart, kuigi neil ei tohtinud olla kaardivõrku ega kohanimesid. Mõnevõrra erandlik oli 1979. a NSVL Kaitseministeeriumi Navigatsiooni ja Okeanograafia Peavalitsuse poolt avaldatud eestikeelne Tallinna lahe 1980. a. olümpiamängude purjespordivõistluste ala kaart mõõtkavas 1:100 000. Teispool Kopli poolsaart ei olnud küll näidatud sealseid sadamaid, aga muus osas oli see õige merekaart. Eks olümpiamängud nõusid teatavat avalikustamist.
1960.–1970. aastate ranged piirangud käisid ka kõigi kohapeal väljaantavatesse raamatutesse ja ajakirjadesse minevate kaartide ja skeemide kohta. Tihti muutus rannajoon ja teedevõrk joonlauaga tõmmatavaks, teadusartiklite kaardid muudeti raskestitabatavateks skeemideks. 1970ndatel tellis ENE toimetus allakirjutanult Kärdla artikli juurde linna skeemi. Selle koostasin 1939. a ilmunud Lääne-Eesti saarestiku kaardi kohanimede indeksi kaanel oleva linna plaani põhjal, jättes väiksemad tänavad ära. Silmamõõduliselt kohapeal kontrollides lisasin veel mõne uue tänava ja uue nime. Sain toimetuselt ülevaatamiseks ka 6×6 cm suuruse trükitud kartograafia imetöö – 10 tänavaga linnaplaani. Trükist ilmunud ENEs ei olnud seda ega teisi Eesti väikelinnade plaane, sest neid ei olnud venekeelsetes avalikes trükistes ilmutatud.
1960.–1970. aastate ranged piirangud käisid ka kõigi kohapeal väljaantavatesse raamatutesse ja ajakirjadesse minevate kaartide ja skeemide kohta. Tihti muutus rannajoon ja teedevõrk joonlauaga tõmmatavaks, teadusartiklite kaardid muudeti raskestitabatavateks skeemideks. 1970ndatel tellis ENE toimetus allakirjutanult Kärdla artikli juurde linna skeemi. Selle koostasin 1939. a ilmunud Lääne-Eesti saarestiku kaardi kohanimede indeksi kaanel oleva linna plaani põhjal, jättes väiksemad tänavad ära. Silmamõõduliselt kohapeal kontrollides lisasin veel mõne uue tänava ja uue nime. Sain toimetuselt ülevaatamiseks ka 6×6 cm suuruse trükitud kartograafia imetöö – 10 tänavaga linnaplaani. Trükist ilmunud ENEs ei olnud seda ega teisi Eesti väikelinnade plaane, sest neid ei olnud venekeelsetes avalikes trükistes ilmutatud.
|
|
Nõukogudeaegse eesti kartograafia saavutuseks võib pidada Eesti kooliatlase (1978 ja 1980 vene ning 1979 eesti keeles, viimase trükiarv oli 110 000!) ja selle põhjal kooli seinakaartide (1:400 000) sarja väljaandmise. Atlas sai ilmuda muidugi GKPi nime all. Seda tuli koostamise (peatoimetaja Lev Vassiljev TRÜ füüsilise geograafia kateedrist) käigus esialgselt kavandatuga võrreldes järjest vaesestada. Näiteks, rahvastiku kaardil ei võinud kujutada rahvastiku tihedust rajoonide kaupa arvulises skaalas vaid järgmiselt: alla keskmise, keskmine, üle keskmise, kusjuures keskmist ei olnud trükitud. Ettepanekutele kaarte sisukamaks muuta vastati GKPst – “Ne položeno” – ‘ei ole ette nähtud’. Tartu linna plaanilt (1986) tuli ära jätta raudteejaamast Emajõe äärde metsakombinaadini viiv raudteelõik, sest STGM-69 (Instruktsija…1970: 10) järgi võis avalikkus teda ainult neid raudteid, mis on kantud riigi teedeministeeriumi raudteede skeemile. Nii nagu Nõukogude ajal ikka, linnaplaanile ei olnud trükitud mõõtkava ja seda ei oleks saanudki teha, sest plaani erinevates osades on mõõtkava erinev – õige kaardipilt oli ujuma pandud.
Et välismaale jõudis Eesti kohta enamasti venekeelne info, siis oli seal trükitud kaartidel meie kohanimedes vigu (Sur-Munamaegi, Tallin). Kehtis kord, mis ei lubanud Eesti ja üldse NSV Liidu kaarte välismaalt üle piiri sisse tuua. Välja võis viia ainult avalikuks kasutamiseks ettenähtud kaarte. Muude kaartide, kasvõi teadustööde lisadena, välismaal avaldamiseks pidid kohalikud tsensorid need loa saamiseks esitama Riia inspektsiooni kaudu Moskvasse.
Kaartide hävitamine ja säilitatavate kaartide piiratud kasutamine vähendas märgatavalt Eesti tundmist, raskendas geograafide, geoloogide, bioloogide, ajaloolaste jt. erialast tööd, eriti trükis avaldamist, madaldas nende, aga ka projekteerijate ja planeerijate jt kaartidega tegelejate töökultuuri. Nii võis teha ka ebakvaliteetset tööd, sest selle tulemusi said näha vaid vähesed inimesed. Piiratud oli ka temaatilistele kaartidele kantava andmestiku kasutamine. Salastatud olid teave rahvastiku, mere hüdroloogilise režiimi[1] ja palju muu kohta. Üldse vähenes meid ümbritseva ruumiline tunnetamine. Kadus huvi ka kartograafiks saada. Okupatsiooni ajal kasvasid (kasvatati) inimesed, kes ei oska ega tahagi kaarti kasutada ning selle abil maastikul liikuda. Seda on tunda tänapäevani. Hämmastav on vaadata sisutihedaid trükiseid ühest või teisest maakohast, kus kirjeldatakse selle ajalugu külade ja talude kaupa. Samas ei ole isegi algelist küla skeemi, kaardist rääkimata.
Kuigi avalikkus puutus vähe kokku kaartidega, teostasid kindralstaap ja GKP Eesti territooriumil korduvaid mõõdistamisi ning trükist ilmusid väga erinevates mõõtkavades igatpidi õiged topograafilised kaardid. Nendel venekeelsetel kaartidel olid aga eriti esimestel aastakümnetel paljud kohanimed valesti kirjutatud. Aga nii tegid valged maadeavatajad ja esmakaardistajad pärismaiste kohanimedega kõikjal maailmas. Kui Eestis ilmuvas venekeelses tekstis tuli kohalikke nimesid edasi anda vastavalt Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt 20. jaanuaril 1956 ja uuesti 26.septembril 1959 kinnitatud juhistele, siis GKP 1959. a instruktsioon nägi ette kirjutada eesti pikad vokaalid vene transkriptsioonis ühekordselt, seega nt Saaremaa > Сарема, Suure-Jaani > Суре-Яни. Alles 1972. a suudeti Eestis ja Moskvas kehtivad juhised ühtlustada ning üleliiduline instruktsioon (Instruktsija…1972b) hakkas pikki vokaale märkima kahekordsete tähtedega (Alender jt. 2002: 20). Võibolla aitas viimasele kaasa Lev Vassiljevi venekeelne kriitiline artikkel TRÜ Toimetistes, kus tema väitel vigaste kohanimede seas kõlavat mõni eesti keeles ebatsensuursena (Vassiljev 1969: 190–194).
Kui juba oma riigi kodanikud ei tohtinud veidigi õigemaid kaarte ligemalt vaadata, siis nende näitamine või kaasaandmine välismaalastele loeti õige rängaks seaduserikkumiseks. Kui geodeedist orienteeruja Tõnu Raid andis Eestit külastanud Rahvusvahelise Orienteerumisföderatsiooni presidendile Lasse Heidemannile kaasa meie orienteerumiskaarte ja see tollis avastati, siis mõistis kohus andjale ühiskondliku noomituse. Sel põhjusel kaotas ta töö peageodeedina projekteerimisinstituudis Eesti Maanteeprojekt ja õiguse töötada kaartide kasutamisega seotud töökohtadel (Viirsalu 2006: 418). Kuigi TRÜ kaartide erihoidla asus geograafiaosakonnas trellitatud akendega rautatud uste ja plekiga ülelöödud kappidega ruumis mitme luku taga ja kaartide väljaandmine loa omajale pidi käima luugi kaudu eriruumi, ei lubatud küllatulevaid välismaalasi lasta osakonna ruumidesse (Vanemuise 46 kolmas korrus). Sel ajal tuli iga välismaalase külaskäigu puhuks esitada tema vastuvõtu plaan – millal ja kus käib ning millised üritused vastuvõtuga seoses toimuvad. Pärast pidi koostama kõige selle kohta aruande.
Puudus eestikeelsetest kaartidest oli 1980. aastate keskel väga suur. Viimased ENSV kaardid olid ilmunud 1981. ja 1982. a ning needki olid müügilt lõppenud. Ajalehe Rahva Hääl ettepanekule olukorra parandamiseks kohapeal kaarte välja anda vastati GKPist 1988. a. muuhulgas järgmiselt: “Vastavalt NLKP Keskkomitee ja NSVL Ministrite Nõukogu otsusele 14.02.1963. a. on kaartide ja atlaste trükkimise õigus antud ainult NSVL Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsusele. Vabariigi trükikodadele seda õigust me edasi anda ei saa” (Siimer, 1988).
1987. aastast hakkasid kaartide koostamise, väljaandmise ja kasutamise ranged reeglid siiski vähehaaval pehmenema.. Muutusi kinnitas uus salastamiseeskiri (Instruktsija…,1990); eelmine oli 1969. aastast, millele oli aja jooksul tehtud mitmesuguseid täiendusi. Eeskirja, mis ise oli ka salajane, järgi jäid edasi salajasteks 1942. a koordinaatidega 1:100 000 ja 1963. a koordinaatidega 1:50 000 ning suuremad kaardid. Avalikeks lubati 1:300 000 (1942), 1:200 000 (1963) ja neist väiksema mõõtkavaga kaardid. Lagunevas riigis hakati aga eeskirju ignoreerima. Tekkisid esimesed kohalikud kaarditootmise väikeettevõtted, kelle kaardid kvaliteedile vaatamata kadusid kiiresti müügilt, sest oldi ju elatud ligi pool sajandit peaaegu ilma kaartideta. Eriti nõutavad olid teedekaardid, mida ainuüksi 1989.–1990. a ilmus 7 erinevat väljaannet ja Tallinna plaanid (5 trükki). Tänapäevaste Regio ja EOMapi teedeatlastega harjunud inimene ei saaks hakkama nõukogudeaegse atlasega. See eelnimetatutest mahult kõhnem venekeelne teos oli terve suuriigi kohta ja Eesti teedekaart hõlmas seal 14×23 cm pinna. Tallinna ja Tartu vahele mahtus kolm kohanime – Põltsamaa, Paide ja Kose.
1990. aastal, aasta enne Eesti taasiseseisvumist, moodustati Riigi Maa-amet, mille üheks esmaseks ülesandeks sai riiklike kaartide koostamine ja levitamine. Järgmisel aastal käivitus Eesti Põhikaardi (1:20 000) ja peagi ka Eesti Baaskaardi (1:50 000) koostamine. EV Ülemnõukogu 13.veebruari 1992. a otsusega tunnistati kõik topograafilised kaardid, geodeetilised ja gravimeetrilised andmed, välja arvatud kaitsejõudude materjalid, piiranguteta kasutatavateks (Riigi Teataja 1992, 6, 89). 1993. a loodi kaardistustööde tarvis riigiettevõte Eesti Kaardikeskus (EKK), nüüd riigile kuuluv äriühing Eesti Kaardikeskus AS. Tekkisid kaardifirmad, kelledest kaks – Regio ja EOMap on praeguse rikkaliku eestikeelse kaardituru peamised täitjad.
[1] Suure pahanduse toimetajale ja enne teda ilmselt Tartu tsensorile põhjustas allakirjutanu artikkel Väinamere jääoludest ja nende arvestamisest jääteede kasutamisel (TRÜ Toimetised, 1971, nr 288). Selles olid üldistatud jääteede mõõtmise ja kasutamise andmed – jää paksuse sõltuvus õhutemperatuurist ning millal ja millise tonnaažiga autode liiklus mandri ja saarte vahel käinud oli.
Et välismaale jõudis Eesti kohta enamasti venekeelne info, siis oli seal trükitud kaartidel meie kohanimedes vigu (Sur-Munamaegi, Tallin). Kehtis kord, mis ei lubanud Eesti ja üldse NSV Liidu kaarte välismaalt üle piiri sisse tuua. Välja võis viia ainult avalikuks kasutamiseks ettenähtud kaarte. Muude kaartide, kasvõi teadustööde lisadena, välismaal avaldamiseks pidid kohalikud tsensorid need loa saamiseks esitama Riia inspektsiooni kaudu Moskvasse.
Kaartide hävitamine ja säilitatavate kaartide piiratud kasutamine vähendas märgatavalt Eesti tundmist, raskendas geograafide, geoloogide, bioloogide, ajaloolaste jt. erialast tööd, eriti trükis avaldamist, madaldas nende, aga ka projekteerijate ja planeerijate jt kaartidega tegelejate töökultuuri. Nii võis teha ka ebakvaliteetset tööd, sest selle tulemusi said näha vaid vähesed inimesed. Piiratud oli ka temaatilistele kaartidele kantava andmestiku kasutamine. Salastatud olid teave rahvastiku, mere hüdroloogilise režiimi[1] ja palju muu kohta. Üldse vähenes meid ümbritseva ruumiline tunnetamine. Kadus huvi ka kartograafiks saada. Okupatsiooni ajal kasvasid (kasvatati) inimesed, kes ei oska ega tahagi kaarti kasutada ning selle abil maastikul liikuda. Seda on tunda tänapäevani. Hämmastav on vaadata sisutihedaid trükiseid ühest või teisest maakohast, kus kirjeldatakse selle ajalugu külade ja talude kaupa. Samas ei ole isegi algelist küla skeemi, kaardist rääkimata.
Kuigi avalikkus puutus vähe kokku kaartidega, teostasid kindralstaap ja GKP Eesti territooriumil korduvaid mõõdistamisi ning trükist ilmusid väga erinevates mõõtkavades igatpidi õiged topograafilised kaardid. Nendel venekeelsetel kaartidel olid aga eriti esimestel aastakümnetel paljud kohanimed valesti kirjutatud. Aga nii tegid valged maadeavatajad ja esmakaardistajad pärismaiste kohanimedega kõikjal maailmas. Kui Eestis ilmuvas venekeelses tekstis tuli kohalikke nimesid edasi anda vastavalt Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt 20. jaanuaril 1956 ja uuesti 26.septembril 1959 kinnitatud juhistele, siis GKP 1959. a instruktsioon nägi ette kirjutada eesti pikad vokaalid vene transkriptsioonis ühekordselt, seega nt Saaremaa > Сарема, Suure-Jaani > Суре-Яни. Alles 1972. a suudeti Eestis ja Moskvas kehtivad juhised ühtlustada ning üleliiduline instruktsioon (Instruktsija…1972b) hakkas pikki vokaale märkima kahekordsete tähtedega (Alender jt. 2002: 20). Võibolla aitas viimasele kaasa Lev Vassiljevi venekeelne kriitiline artikkel TRÜ Toimetistes, kus tema väitel vigaste kohanimede seas kõlavat mõni eesti keeles ebatsensuursena (Vassiljev 1969: 190–194).
Kui juba oma riigi kodanikud ei tohtinud veidigi õigemaid kaarte ligemalt vaadata, siis nende näitamine või kaasaandmine välismaalastele loeti õige rängaks seaduserikkumiseks. Kui geodeedist orienteeruja Tõnu Raid andis Eestit külastanud Rahvusvahelise Orienteerumisföderatsiooni presidendile Lasse Heidemannile kaasa meie orienteerumiskaarte ja see tollis avastati, siis mõistis kohus andjale ühiskondliku noomituse. Sel põhjusel kaotas ta töö peageodeedina projekteerimisinstituudis Eesti Maanteeprojekt ja õiguse töötada kaartide kasutamisega seotud töökohtadel (Viirsalu 2006: 418). Kuigi TRÜ kaartide erihoidla asus geograafiaosakonnas trellitatud akendega rautatud uste ja plekiga ülelöödud kappidega ruumis mitme luku taga ja kaartide väljaandmine loa omajale pidi käima luugi kaudu eriruumi, ei lubatud küllatulevaid välismaalasi lasta osakonna ruumidesse (Vanemuise 46 kolmas korrus). Sel ajal tuli iga välismaalase külaskäigu puhuks esitada tema vastuvõtu plaan – millal ja kus käib ning millised üritused vastuvõtuga seoses toimuvad. Pärast pidi koostama kõige selle kohta aruande.
Puudus eestikeelsetest kaartidest oli 1980. aastate keskel väga suur. Viimased ENSV kaardid olid ilmunud 1981. ja 1982. a ning needki olid müügilt lõppenud. Ajalehe Rahva Hääl ettepanekule olukorra parandamiseks kohapeal kaarte välja anda vastati GKPist 1988. a. muuhulgas järgmiselt: “Vastavalt NLKP Keskkomitee ja NSVL Ministrite Nõukogu otsusele 14.02.1963. a. on kaartide ja atlaste trükkimise õigus antud ainult NSVL Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsusele. Vabariigi trükikodadele seda õigust me edasi anda ei saa” (Siimer, 1988).
1987. aastast hakkasid kaartide koostamise, väljaandmise ja kasutamise ranged reeglid siiski vähehaaval pehmenema.. Muutusi kinnitas uus salastamiseeskiri (Instruktsija…,1990); eelmine oli 1969. aastast, millele oli aja jooksul tehtud mitmesuguseid täiendusi. Eeskirja, mis ise oli ka salajane, järgi jäid edasi salajasteks 1942. a koordinaatidega 1:100 000 ja 1963. a koordinaatidega 1:50 000 ning suuremad kaardid. Avalikeks lubati 1:300 000 (1942), 1:200 000 (1963) ja neist väiksema mõõtkavaga kaardid. Lagunevas riigis hakati aga eeskirju ignoreerima. Tekkisid esimesed kohalikud kaarditootmise väikeettevõtted, kelle kaardid kvaliteedile vaatamata kadusid kiiresti müügilt, sest oldi ju elatud ligi pool sajandit peaaegu ilma kaartideta. Eriti nõutavad olid teedekaardid, mida ainuüksi 1989.–1990. a ilmus 7 erinevat väljaannet ja Tallinna plaanid (5 trükki). Tänapäevaste Regio ja EOMapi teedeatlastega harjunud inimene ei saaks hakkama nõukogudeaegse atlasega. See eelnimetatutest mahult kõhnem venekeelne teos oli terve suuriigi kohta ja Eesti teedekaart hõlmas seal 14×23 cm pinna. Tallinna ja Tartu vahele mahtus kolm kohanime – Põltsamaa, Paide ja Kose.
1990. aastal, aasta enne Eesti taasiseseisvumist, moodustati Riigi Maa-amet, mille üheks esmaseks ülesandeks sai riiklike kaartide koostamine ja levitamine. Järgmisel aastal käivitus Eesti Põhikaardi (1:20 000) ja peagi ka Eesti Baaskaardi (1:50 000) koostamine. EV Ülemnõukogu 13.veebruari 1992. a otsusega tunnistati kõik topograafilised kaardid, geodeetilised ja gravimeetrilised andmed, välja arvatud kaitsejõudude materjalid, piiranguteta kasutatavateks (Riigi Teataja 1992, 6, 89). 1993. a loodi kaardistustööde tarvis riigiettevõte Eesti Kaardikeskus (EKK), nüüd riigile kuuluv äriühing Eesti Kaardikeskus AS. Tekkisid kaardifirmad, kelledest kaks – Regio ja EOMap on praeguse rikkaliku eestikeelse kaardituru peamised täitjad.
[1] Suure pahanduse toimetajale ja enne teda ilmselt Tartu tsensorile põhjustas allakirjutanu artikkel Väinamere jääoludest ja nende arvestamisest jääteede kasutamisel (TRÜ Toimetised, 1971, nr 288). Selles olid üldistatud jääteede mõõtmise ja kasutamise andmed – jää paksuse sõltuvus õhutemperatuurist ning millal ja millise tonnaažiga autode liiklus mandri ja saarte vahel käinud oli.
Kirjandus
- Alender, Eve, Kairit Henno, Annika Hussar, Peeter Päll, Evar Saar 2002. Nimekorralduse analüüs. Haridusministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi koostööleping 10-10/346 (2002). www.hm.ee/index.php?popup=download&id=3979 (vaadatud 14.XII.2009)
- Davies, John 2005. Uncle Joe knew where you lived. Part 1. – Sheetlines. The Journal of the Charles Close Society, No. 72, pp. 26–37
- Dopolnenija… 1983 = Допольнения в инструкцию по определению и обесепечению секретности топографо-геодезических, картографических и аэрофотосъемочных материалов на территорию СССР (СТГМ–69). Главное управление геодезии и картогрaфии при Совете Министров СССР. Москва, 1983
- Instruktsija… 1967 = Инструкция о государственном геодезическом надзоре Министерства геологии СССР. Москва: Недра, 1967
- Instruktsija… 1970 = Инструкция по определению и обесепечению секретности топографо-геодезических, картографических и аэрофотосъемочных материалов на территорию СССР (СТГМ–69). Главное управление геодезии и картогрaфии при Совете Министров СССР. Москва, 197
- Instruktsija… 1972a = Инструкция o порядке составления, подготовки к изданию и издания географических, учебных и тематических карт и атласов организациями министерств и ведомств СССР (СКО-72). 1972
- Instruktsija… 1972b = Инструкция по русской передаче географических названий Эстонской ССР. Главное управление геодезии и картогрaфии при Совете Министров СССР. Москва, 1972
- Instruktsija… 1990 = Инструкция по определению и обесепечению секретности топографогеодезических, картографических, гравиметрических, аэросъемочных материалов и материалов космических съемок на территорию СССР (СТГМ–9). Главное управление геодезии и картогрaфии при Совете Министров СССР. Москва, 199
- Joonuks, Helmut. Rakvere rajoon. Tallinn: Eesti Raamat, 1977
- Jürgenson, Harli 1997. Eestis kasutatud kaardiprojektsioone ja koordinaatsüsteeme. – Geodeet, nr 14 (38), lk 9–12
- Mardiste, Heino, Jüri Jagomägi 1991. Geograafiliste kaartide salastamine ja hävitamine. – Tartu Ülikool läbi kolme okupatsiooni. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi. XXV. Tartu, lk 145–148
- Mardiste, Heino, Jüri Jagomägi 2004. Kartograafia areng Eestis viimase 60 aasta jooksul. – Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis. 89. Tartu, lk 178–194
- Mardiste, Heino, Vello Paatsi, Jüri Jagomägi 2004. The development of Estonian national cartography. – Estonia. Geographical studies, 9. Tallinn: Estonian Academy Publishers, pp. 107–123+ 4 Pl.
- Pápay, Gyula 2006. Politics and cartography. – State security and mapping in the German Democratic Republic. Map falsification as a consequence of excessive secrecy? – Archiv zur DDR-Staatssicherheit, Vol 7, Berlin: LIT, pp. 1–13
- Peretšen… 1976 = Перечень сведений, запрещенных к опубликованию в открытой печати, передачах по радио и телевидению. Главное Управление по Охране Государственных Тайн в Печати при Совете Министров СССР (ГЛАВЛИТ СССР). Москва, 1976
- Postnikov, Alexey V. 2002. Maps for Ordinary Consumers versus Maps for the Military: Double Standards of Map Accuracy in Soviet Cartography, 1917–1991. – Cartography and Geographical Information Science, Vol. 29, No. 3, pp. 243–260
- Protokoll…2002. Protokoll der 24. Sitzung des Nationalen Verteidigungsrates der Deutschen Demokratischen Republik am 13. Oktober 1965. – Unverhau, Dagmar (Hrsg.). Kartenverfälschung als Folge übergroßer Geheimhaltung? Eine Annäherung an das Thema Einflußnahme der Staatssicherheit auf das Kartenwesen der DDR. – Archiv zur DDR-Staatssicherheit. Bd 5. Münster: LIT, S. 247–251. (Anlage 6)
- Rahu, Mati 2004. Haiguste levikukaardid: rännakuid Glavliti-ajast tänapäeva. – Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis. 89. Tartu, lk 195–208
- Raid, Tõnu 2000. Geodeesia ja kartograafia rangelt hoitud saladused. – Piirivalveleht, nr. 2(8), lk 4
- Salištšev 1948 = К.А. Салищев. Основы картоведения. Общая часть. Москва.
- Siimer, H. 1988. Kaartidega on lood kehvad. – Rahva Hääl, nr 204, 4. sept
- Travers, Desmond 2009. Soviet military mapping of the British Isles and Ireland during the Cold War. – Geheimhaltung und Staatssicherheit. Zur Kartographie des Kalten Krieges. – Archiv zur DDR-Staatssicherheit. Bd 9.1. Berlin: LIT, pp. 293–309
- Treikelder, Ivar 2000. Ülevaade Eestis kasutatud geodeetilistest daatumitest ja ristkoordinaatide süsteemist. – Geodeet, nr 21 (45), lk 28– 30
- Unverhau, Dagmar 2006. The ‘Surveying’ Line in the Ministry for State Security. –State security and mapping in the German Democratic Republic. Map falsification as a consequence of excessive secrecy? – Archiv zur DDR-Staatssicherheit, Vol 7, Berlin: LIT, pp. 41–71
- Varep, Endel 1955. L.A. Mellini Liivimaa atlas ning selle tähtsus Eesti NSV territooriumi uurimise ajaloos. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, 4. kd, nr 2, lk 300– 316
- Vassiljev, Lev 1969 = Васильев, Л. О результатах применения несовершенной транскрипции. – Ученые записки Тартуского государственного университета, 237. Труды по географии, 6, c. 190–194
- Veskimägi, Kaljo-Olev 1996. Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed. Tallinn
- Viirsalu, Vello 2006. Eesti orienteerumise sünd ja hiilgeaastad 1959–1970. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus