Kartograafia lähiajalooga 2015.a lõpul tegelema hakates, jõudis mu temaatilise tähelepanu alla isamaja pööning. Sinna oli kuhjunud suur hulk kaarte ja dokumente, materjale ja töövahendeid. Kõigist midagi, millega ma ca 50 aasta jooksul olin kokku puutunud. Seda oli üllatav kogus umbes 25m3 (7x3x1,2m). Siis veel siin-seal, tubades ja kuuride all. Sarnast kraami on masendavalt palju, Ja nendele kipub aegajalt lisa tulema.
Kui kõik oleks köetav kraam, saaks maja aasta või isegi paar soojana hoida.
Suur hulk materjalist aga ei ole tavaline paber. Kaartide põhimikud on väga mitmesugused filmid, kiled, mis on kaetud erinevate emulsioonide ja värvidega. Koduahjus põletamiseks enamus neis ei kõlba. Ehk ei tohiks neid ka jaanitulle või (kaardi) ohvrilõkkesse panna. Nii et on tegemist probleemsete jäätmetega.
Põhiprobleem on ka selles, et „ladestud“ ei ole ajalises korras, nt luugi pool uuemad jms. Nad pole paigutunud ka valdkondade ega teemade järgi. Transportimise mugavus, käest panemise kiirus, materjalide vorm (rull, mapp, kaust jm) ja mitmed nihutamised ja „ümberkallamise“ on tekitanud keeruliselt lahutatava puntra.
Püüdes pööningul kaarte mingi süsteemi järgi kastideesse paigutada, olen leidnud end ikka mõttelt - miks ja milleks? Kelle seda kõike vaja võiks minna?
Piltlikult väljendades on pööningule kuhjunud erinevate aegade „katastroofide“ materjal. Olen nagu päästetöötaja või politseiuurija lennukatastroofi paigas, kes säilmeid korjab kokku. Püüan neid kastidesse nii komplekteerida, et saaks midagi tervikulaadset. Kui kõik samalaadsed ja -ajalised jupid koos, tuleb mõnest teha pilte ja skaneeriguid. Panna õige nimesilt külge, anda ID ja kanda nimekirja. Siis võiks saata need utiliseerimisele (nt krematsiooni). Aga ikka tuleb mõte, et teeks ka järelhüüdeid. Panna kirja nende lood. Mõne puhul tekib lugude tulv. Mõni aga ei kõneta üldse. Osa vääriks ehk kohta mõnes arhiivis. Või ka muuseumis. Aga millises? Sellist seni veel ei ole. Kas tulebki?
Raske on määrata juba seda, mis aastate vahemikust miski pärineb. Paljude kaartide lahti-kinni rullimisel kangastuvad kõiksugu tehnilised üksikasjad ja kümnendite tagused seigad. Näiteks, kuidas sai salajastest eriosakondadest infot välja toodud, kuidas erinevates trükikodades ja projektasutuste fotolaborites pildistamisi ja paljundusmasinail koopiaid „organiseeritud“. Väikese meelehea eest sai jutule Tallinna, Tartu ja Riia laborites ja ladudes.
Või siis tulevad meelde tolleaegsed tudengid, kellega sai koos koostatud ja toimetatud kaarte, mis nüüd tunduvad unikaalseina. Neist kaarditegijatest on nüüdseks saanud mitmed tuntud avaliku elu tegelased ja vaevalt neile need kaardid meenuksidki. On hulk kaste ja rulle, mille sisust ei ole peas jälgegi, kuigi märkmete käekirja järgi tuleb need omadeks tunnistada.
Segadus pööningul tekitab segadusi oma „pööningus“. Kõik see võtab ootamatult palju aega ja energiat ka. Tekitab lugude kõrvale ka müüte.
Omajagu emotsioone, nostalgiat ja kurbust ka, kui pole kellelegi anda mõistatamiseks, mis see või teine asi on.
Vaatad laual kõrvuti olevaid pöördjoonsulge ja arvutihiirt või siis kaustade kuhilat tabelitega ja mälupulka. Nagu hea kivikirves ja „Stihl“ mootorsaag kõrvuti. Kas ja kuidas neid võrrelda saakski. Mida alles hoida, millest mõistlikult vabaneda?
Loodetavasti pole minu pööning ainus. Ehk on kusagil veel ehk küll mõnevõrra vähem mahukaid, aga rohkem korrastatuid.
Kui kõik oleks köetav kraam, saaks maja aasta või isegi paar soojana hoida.
Suur hulk materjalist aga ei ole tavaline paber. Kaartide põhimikud on väga mitmesugused filmid, kiled, mis on kaetud erinevate emulsioonide ja värvidega. Koduahjus põletamiseks enamus neis ei kõlba. Ehk ei tohiks neid ka jaanitulle või (kaardi) ohvrilõkkesse panna. Nii et on tegemist probleemsete jäätmetega.
Põhiprobleem on ka selles, et „ladestud“ ei ole ajalises korras, nt luugi pool uuemad jms. Nad pole paigutunud ka valdkondade ega teemade järgi. Transportimise mugavus, käest panemise kiirus, materjalide vorm (rull, mapp, kaust jm) ja mitmed nihutamised ja „ümberkallamise“ on tekitanud keeruliselt lahutatava puntra.
Püüdes pööningul kaarte mingi süsteemi järgi kastideesse paigutada, olen leidnud end ikka mõttelt - miks ja milleks? Kelle seda kõike vaja võiks minna?
Piltlikult väljendades on pööningule kuhjunud erinevate aegade „katastroofide“ materjal. Olen nagu päästetöötaja või politseiuurija lennukatastroofi paigas, kes säilmeid korjab kokku. Püüan neid kastidesse nii komplekteerida, et saaks midagi tervikulaadset. Kui kõik samalaadsed ja -ajalised jupid koos, tuleb mõnest teha pilte ja skaneeriguid. Panna õige nimesilt külge, anda ID ja kanda nimekirja. Siis võiks saata need utiliseerimisele (nt krematsiooni). Aga ikka tuleb mõte, et teeks ka järelhüüdeid. Panna kirja nende lood. Mõne puhul tekib lugude tulv. Mõni aga ei kõneta üldse. Osa vääriks ehk kohta mõnes arhiivis. Või ka muuseumis. Aga millises? Sellist seni veel ei ole. Kas tulebki?
Raske on määrata juba seda, mis aastate vahemikust miski pärineb. Paljude kaartide lahti-kinni rullimisel kangastuvad kõiksugu tehnilised üksikasjad ja kümnendite tagused seigad. Näiteks, kuidas sai salajastest eriosakondadest infot välja toodud, kuidas erinevates trükikodades ja projektasutuste fotolaborites pildistamisi ja paljundusmasinail koopiaid „organiseeritud“. Väikese meelehea eest sai jutule Tallinna, Tartu ja Riia laborites ja ladudes.
Või siis tulevad meelde tolleaegsed tudengid, kellega sai koos koostatud ja toimetatud kaarte, mis nüüd tunduvad unikaalseina. Neist kaarditegijatest on nüüdseks saanud mitmed tuntud avaliku elu tegelased ja vaevalt neile need kaardid meenuksidki. On hulk kaste ja rulle, mille sisust ei ole peas jälgegi, kuigi märkmete käekirja järgi tuleb need omadeks tunnistada.
Segadus pööningul tekitab segadusi oma „pööningus“. Kõik see võtab ootamatult palju aega ja energiat ka. Tekitab lugude kõrvale ka müüte.
Omajagu emotsioone, nostalgiat ja kurbust ka, kui pole kellelegi anda mõistatamiseks, mis see või teine asi on.
Vaatad laual kõrvuti olevaid pöördjoonsulge ja arvutihiirt või siis kaustade kuhilat tabelitega ja mälupulka. Nagu hea kivikirves ja „Stihl“ mootorsaag kõrvuti. Kas ja kuidas neid võrrelda saakski. Mida alles hoida, millest mõistlikult vabaneda?
Loodetavasti pole minu pööning ainus. Ehk on kusagil veel ehk küll mõnevõrra vähem mahukaid, aga rohkem korrastatuid.