Kaartidest kirjutamine on kaardikasutajate koolitamine. Sellest oleneb kas kasutaja on haritud kodanik või mugav klient.
Kaartidest kirjutamine on aeg-ajalt olnud ka õppetöö osa. Näiteks, aastail 2006-2012 oli Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias kursus „Ruumiandmete dokumenteerimine“ (2-3 ainepunkti). Arvestuse saamiseks oli vaja kirjutada essee nii tard- kui ka veebikaartidest ja ka GISidest, vaadatuna kasutaja ja kaardikultuuri seisukohalt. Kokku osales õppetöös neil aastatel üle 130 üliõpilase. Arvata on, et neist sadakond kirjutasid rahuldaval tasemel lühiesseed. Valdavalt olid nende tööd kirjeldavad ja sisult sarnased. Tundub et ka vähe kriitilised. (Võib-olla püüti olla õppejõule meelepärane ja valiti tema tegemistega seotud materjalid, ning välditi taunivast kirjutamist).
Tartu Ülikooli geograafia instituudis/osakonnas on olnud kaartide ja GISide kvaliteeti käsitlevaid seminariettekandeid ja lõputöid.
Kartograafia erialal ettevalmistuse saanute arvu kasvule vaatamata ei ole juurde tulnud uusi ajakirjanduses ja erialastes väljaannetes kaartidest kirjutajaid.
Võrdlemisi aktiivsed kaartidest kirjutajad on olnud orienteerujad ajakirjas Orienteeruja. Nimetatud ajakirjas on ilmunud kümmekond artiklit kaartide täpsusest ja vigadest ning nende vältimise teedest (vt. www.orienteerumine.ee/ajakiri/raamatukogu/index.php - seal teema: kaardid ja rajad).
Kirjutisi kaartidest on ka rohkesti Eesti Geodeetide Ühingu ajakirjas Geodeet. Enamasti on seal küll jutuks vanemad kaardid. Uuema aja kirjutised ilmunud kaartidest on informeerivat laadi, ülevaated tööde edenemisest aga mitte niivõrd analüüsivad.
Paljudes ametites ja ettevõtetes antakse kaarditöödele hinnanguid pakkumiste ja tellimustööde järelevalve korras. Seal jälgitakse peamiselt vastavust eeskirjadele või lepingule, mitte tavainimese-kaardikasutaja seisukohalt. Need on ka harva avalikkusele kättesaadavad. Kui palju neid üldse on ja missugune on nende argumenteerituse tase, seda teada saada pole kuigi lihtne.
Aegajalt vajaksid läbivaatamist koduleheküljed ja muu „online“ meedia, kus ka kaartide leida on.
Kaartidest kirjutamine on aeg-ajalt olnud ka õppetöö osa. Näiteks, aastail 2006-2012 oli Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias kursus „Ruumiandmete dokumenteerimine“ (2-3 ainepunkti). Arvestuse saamiseks oli vaja kirjutada essee nii tard- kui ka veebikaartidest ja ka GISidest, vaadatuna kasutaja ja kaardikultuuri seisukohalt. Kokku osales õppetöös neil aastatel üle 130 üliõpilase. Arvata on, et neist sadakond kirjutasid rahuldaval tasemel lühiesseed. Valdavalt olid nende tööd kirjeldavad ja sisult sarnased. Tundub et ka vähe kriitilised. (Võib-olla püüti olla õppejõule meelepärane ja valiti tema tegemistega seotud materjalid, ning välditi taunivast kirjutamist).
Tartu Ülikooli geograafia instituudis/osakonnas on olnud kaartide ja GISide kvaliteeti käsitlevaid seminariettekandeid ja lõputöid.
Kartograafia erialal ettevalmistuse saanute arvu kasvule vaatamata ei ole juurde tulnud uusi ajakirjanduses ja erialastes väljaannetes kaartidest kirjutajaid.
Võrdlemisi aktiivsed kaartidest kirjutajad on olnud orienteerujad ajakirjas Orienteeruja. Nimetatud ajakirjas on ilmunud kümmekond artiklit kaartide täpsusest ja vigadest ning nende vältimise teedest (vt. www.orienteerumine.ee/ajakiri/raamatukogu/index.php - seal teema: kaardid ja rajad).
Kirjutisi kaartidest on ka rohkesti Eesti Geodeetide Ühingu ajakirjas Geodeet. Enamasti on seal küll jutuks vanemad kaardid. Uuema aja kirjutised ilmunud kaartidest on informeerivat laadi, ülevaated tööde edenemisest aga mitte niivõrd analüüsivad.
Paljudes ametites ja ettevõtetes antakse kaarditöödele hinnanguid pakkumiste ja tellimustööde järelevalve korras. Seal jälgitakse peamiselt vastavust eeskirjadele või lepingule, mitte tavainimese-kaardikasutaja seisukohalt. Need on ka harva avalikkusele kättesaadavad. Kui palju neid üldse on ja missugune on nende argumenteerituse tase, seda teada saada pole kuigi lihtne.
Aegajalt vajaksid läbivaatamist koduleheküljed ja muu „online“ meedia, kus ka kaartide leida on.