Oli 1990ndate algus. Arvuteid oli Regios 1, võib-olla 2 tükki, laserprinter oli haruldus, äsja leiutatud J, seda Regiol ei olnud, kasutasime geograafia kateedri? oma.
Kõigepealt tuli nimed ükshaaval arvutisse toksida. Kes seda tegi, ei teagi. Kahtlustan, et selleks kasutati Jaan Jagomäe nimelist lapstööjõudu. Nimekirjad sorteeriti tähestiku järjekorda. Siis trükiti laserprinteriga paberile (mõõõõ, kui hästi see paber printerist väljatulles lõhnas! J ).
Edasi tehti sest väljatrükist foto. Tavalise „manuaalse” fotokaga. Digifotokaid polnud veel leiutatud J. Meie maal vähemalt ei teatud neist midagi. See fotokas tegi negatiivi, negatiivist tehti positiiv. Jüri fotolaboris Riia tänaval.
Positiiv tehti mingile erilisele fotopaberile, mille pealmist kilest kihti sai äärmist ettevaatust rakendades ja pikki küüsi omades eemaldada. Jüri – mis imepaber see oli?
Nii. Edasi läks eriti loominguliseks. Sellest fotost pidi saama läbipaistev kleeps, nimed peal.
Kleepsu jaoks oli vaja ühelt poolt libedat ja „rasvast” aluspaberit. Noh, nagu nende kleepsude all ikka on. Veel oli vaja läbipaistvat liimi. Ja siis neid õhukesel fotokilel olevaid tekste.
Aluspaberi osas toimus täielik taaskasutus – kasutuses olid igasugu erinevad varem kasutatud kleepsude alused mingid teised sarnased ühelt poolt siledad rasvased paberid. Võisid mingid ehitusmaterjalid olla- ei mäleta. Igatahes olid nad teisel ringil. Jüri, kust sa neid hankisid?
Aluspaberile tuli kanda liim. Liim pidi olema selline, et tehtav kleeps toimiks kleepsuna, st et kilekiht eralduks aluspaberilt koos liimiga ja liimuks uuel alusel ehk kaardikilel.
Õige liimi segas kokku Jüri. Retsepti osas on avaldatud niipalju, et põhikomponent oli PVA liim (on selline valge paberi liimimise liim). Mis selle liimi nätskeks ja uuestiliimuvaks tegi, on Jüri tarkus.
Kleepsude tegemiseks läks lisaks veel vaja tugeva valgusega ja soojendavat lampi (noo vähemalt 1000 watti J). Ja tumedaid prille selle lambi ereda valguse eest! Soojendav lamp oli liimi kiirkuivatamiseks, muidu oleks liim õigesse konsistentsi ja kuivus-astmesse kuivanud mitmeid päevi aga kleepse oli ju kohe vaja!
Nii. Aluspaber siledale aluspinnale (papitükk), õige randmenõkusga liimiläigatus kleepsu aluspaberile. Liim tuli kähku papinutsakuga laiali ajada, kiht ei tohtinud olla ei liiga paks ega liiga õhuke. Siis ruttu mustad prillid ette ja lamp huugama. Lampi pidi õige kiirusega ja õigelt kauguselt liimikihi kohal liigutama. Muidu võis juhtuda, et läks kärinal kärssama või jäi liiga vedelaks. Prillidena olid edukalt kasutusel ka Intergraphi reklaaminännina antud 3D papp-prillid punase ja sinise klaasiga.
Liimi õige kuivamisaste, selline parajalt nätske, oli tunde küsimus, kogemus tuli harjutamisega. See prillide-lambi protseduur tekitas alati elevust. Eriti, kui keegi võõras juhtus Regios olema. Juhtus ka, et see võimas lamp virutas korgid välja või kärssas ise kõva plaksuga läbi.
Aga pärast lambiga kuivatamist ei tohtinud ka mökutama jääda. Fotopbarilt tuli kiire ettevaatliku liigutusega kilekiht nimedega eraldada ning liimisele aluspaberile siluda. Kilekiht pidi saama sile, ilma mullideta. No ja mõne aja pärast, kui paber oli jahutnud, võis kleepse kasutama hakata.
Haa, see oli jälle omaette väljakutse!
Iga nimi lõigati eraldi skalpelliga (arsti tööriist muidu) kleepsult välja. Lõikamisel pidi vajutama paraja tugevusega, aluspaber ei tohtinud katki minna, nime ümber pidi paras ruum jääma ja aluspaberilt lahtikangutamisel tulid kasuks lisaks skalpellile ka pikad küüned. Samal ajal pidi teine silm juba otsima kaardil kohta, kuhu vastav nimi käis. Kui kleeps nimega oli edukalt skalpelliotsale ühte nurka pidi kinni jäänud, tuli see ulja kaarega õigele kohale kaardikilel maandada. Kleeps oli läbipaistev ( välja arvatud tekstiosa muidugi, see oli ikka must), seda tuli siluda, et õhumullid välja saada ja üleliigne liim serva alt välja pressida. See serva alt väljaturritav liim armastas enda külge momentaalselt mustust, kassikarvu ja muud sodi koguda. Ahjaa, need kleepsutükid eraldi nimedega olid nii 3x8 mm .
Määrdunud kleepsuservi puhastasime viinaga, parem oli piiritusega... ettevaatlikult, et kleeps paigalt ei libiseks. Või läbi ei liguneks.
Et kuidas tekstid otse ja sirgelt said? Kogu selle kaardikilede all oli valguslaual ka läbipaistev millimeetripaber, mille järgi on ju imelihtne sõnu joondada.
Aga kuidas said jõenimed kaarutatud? Eks ikka nii, et iga täht prepareeriti ükshaaval kleepsult välja ja kleebiti kauni kaarega jõe juurde. Tähthaaval.
No siis kui kõik nimed olid kleebitud, siis tehti sellest nimedekilest omakorda suur negatiiv, mida pidi retusheerima- kassikarvad, tolmukübemed jm sodi tuli kinni mäkerdada, neid polnud kaardile vaja. Selle möglamise jaoks oli Jüril järjekordne salaretseptiga mögin välja töötatud – „pruun löga”.
Negatiivist tehti positiiv jne . See fotonduse värk oli Aivari leivanumber, eks tema räägib...
Anne, 1.12.2010kell 23:18
Kõigepealt tuli nimed ükshaaval arvutisse toksida. Kes seda tegi, ei teagi. Kahtlustan, et selleks kasutati Jaan Jagomäe nimelist lapstööjõudu. Nimekirjad sorteeriti tähestiku järjekorda. Siis trükiti laserprinteriga paberile (mõõõõ, kui hästi see paber printerist väljatulles lõhnas! J ).
Edasi tehti sest väljatrükist foto. Tavalise „manuaalse” fotokaga. Digifotokaid polnud veel leiutatud J. Meie maal vähemalt ei teatud neist midagi. See fotokas tegi negatiivi, negatiivist tehti positiiv. Jüri fotolaboris Riia tänaval.
Positiiv tehti mingile erilisele fotopaberile, mille pealmist kilest kihti sai äärmist ettevaatust rakendades ja pikki küüsi omades eemaldada. Jüri – mis imepaber see oli?
Nii. Edasi läks eriti loominguliseks. Sellest fotost pidi saama läbipaistev kleeps, nimed peal.
Kleepsu jaoks oli vaja ühelt poolt libedat ja „rasvast” aluspaberit. Noh, nagu nende kleepsude all ikka on. Veel oli vaja läbipaistvat liimi. Ja siis neid õhukesel fotokilel olevaid tekste.
Aluspaberi osas toimus täielik taaskasutus – kasutuses olid igasugu erinevad varem kasutatud kleepsude alused mingid teised sarnased ühelt poolt siledad rasvased paberid. Võisid mingid ehitusmaterjalid olla- ei mäleta. Igatahes olid nad teisel ringil. Jüri, kust sa neid hankisid?
Aluspaberile tuli kanda liim. Liim pidi olema selline, et tehtav kleeps toimiks kleepsuna, st et kilekiht eralduks aluspaberilt koos liimiga ja liimuks uuel alusel ehk kaardikilel.
Õige liimi segas kokku Jüri. Retsepti osas on avaldatud niipalju, et põhikomponent oli PVA liim (on selline valge paberi liimimise liim). Mis selle liimi nätskeks ja uuestiliimuvaks tegi, on Jüri tarkus.
Kleepsude tegemiseks läks lisaks veel vaja tugeva valgusega ja soojendavat lampi (noo vähemalt 1000 watti J). Ja tumedaid prille selle lambi ereda valguse eest! Soojendav lamp oli liimi kiirkuivatamiseks, muidu oleks liim õigesse konsistentsi ja kuivus-astmesse kuivanud mitmeid päevi aga kleepse oli ju kohe vaja!
Nii. Aluspaber siledale aluspinnale (papitükk), õige randmenõkusga liimiläigatus kleepsu aluspaberile. Liim tuli kähku papinutsakuga laiali ajada, kiht ei tohtinud olla ei liiga paks ega liiga õhuke. Siis ruttu mustad prillid ette ja lamp huugama. Lampi pidi õige kiirusega ja õigelt kauguselt liimikihi kohal liigutama. Muidu võis juhtuda, et läks kärinal kärssama või jäi liiga vedelaks. Prillidena olid edukalt kasutusel ka Intergraphi reklaaminännina antud 3D papp-prillid punase ja sinise klaasiga.
Liimi õige kuivamisaste, selline parajalt nätske, oli tunde küsimus, kogemus tuli harjutamisega. See prillide-lambi protseduur tekitas alati elevust. Eriti, kui keegi võõras juhtus Regios olema. Juhtus ka, et see võimas lamp virutas korgid välja või kärssas ise kõva plaksuga läbi.
Aga pärast lambiga kuivatamist ei tohtinud ka mökutama jääda. Fotopbarilt tuli kiire ettevaatliku liigutusega kilekiht nimedega eraldada ning liimisele aluspaberile siluda. Kilekiht pidi saama sile, ilma mullideta. No ja mõne aja pärast, kui paber oli jahutnud, võis kleepse kasutama hakata.
Haa, see oli jälle omaette väljakutse!
Iga nimi lõigati eraldi skalpelliga (arsti tööriist muidu) kleepsult välja. Lõikamisel pidi vajutama paraja tugevusega, aluspaber ei tohtinud katki minna, nime ümber pidi paras ruum jääma ja aluspaberilt lahtikangutamisel tulid kasuks lisaks skalpellile ka pikad küüned. Samal ajal pidi teine silm juba otsima kaardil kohta, kuhu vastav nimi käis. Kui kleeps nimega oli edukalt skalpelliotsale ühte nurka pidi kinni jäänud, tuli see ulja kaarega õigele kohale kaardikilel maandada. Kleeps oli läbipaistev ( välja arvatud tekstiosa muidugi, see oli ikka must), seda tuli siluda, et õhumullid välja saada ja üleliigne liim serva alt välja pressida. See serva alt väljaturritav liim armastas enda külge momentaalselt mustust, kassikarvu ja muud sodi koguda. Ahjaa, need kleepsutükid eraldi nimedega olid nii 3x8 mm .
Määrdunud kleepsuservi puhastasime viinaga, parem oli piiritusega... ettevaatlikult, et kleeps paigalt ei libiseks. Või läbi ei liguneks.
Et kuidas tekstid otse ja sirgelt said? Kogu selle kaardikilede all oli valguslaual ka läbipaistev millimeetripaber, mille järgi on ju imelihtne sõnu joondada.
Aga kuidas said jõenimed kaarutatud? Eks ikka nii, et iga täht prepareeriti ükshaaval kleepsult välja ja kleebiti kauni kaarega jõe juurde. Tähthaaval.
No siis kui kõik nimed olid kleebitud, siis tehti sellest nimedekilest omakorda suur negatiiv, mida pidi retusheerima- kassikarvad, tolmukübemed jm sodi tuli kinni mäkerdada, neid polnud kaardile vaja. Selle möglamise jaoks oli Jüril järjekordne salaretseptiga mögin välja töötatud – „pruun löga”.
Negatiivist tehti positiiv jne . See fotonduse värk oli Aivari leivanumber, eks tema räägib...
Anne, 1.12.2010kell 23:18