Sissejuhatuseks ja teema täpsustuseks
Materjalide ja kirjandusega toimetades sai selgeks, et lepingus kirjapandut on sõnasõnalt raske täita. Esitada tuleb: 1960-2010. aastal Eesti kartograafias loodud unikaalsemate (tarkvara)tehnoloogiate kirjeldused ja kasutuslood. Määravaks sõnaks tundus olema sõna „unikaalsus“, e ainulaadsus. Eestis tehtu unikaalsuse üle, selle tavatähenduses, otsustamine eeldaks võrdlemist lähinaabritega, Euroopaga või veel laiemaltki. Selleks on vaja nende piirkondade samalaadsetest töödest ülevaadet, st kus ja millal üht või teist kartograafia tehnoloogiat kasutati või kasutatakse. Sellekohast võrdlusinfot on otstarbeks otsida alles siis, kui on selge, mis meil huvitavat on. Käsitletavast 50 aastasest perioodist on säilinud väga mahukas materjal, kuid dokumentatsioon on halvasti korrastatud ja tehnoloogia kirjeldused umbmäärased.
Sel perioodil eksisteeris Eestis selgelt kaks paralleelselt kartograafiat – ametlik, riiklike institutsioonide poolt tunnustatud ja nn vari- e põrandaalune kartograafia või nö loomekartograafia. Töö mahu vähendamiseks keskenduti viimasele. Siin on tõenäosem leida tehnoloogilisi võtteid, mõttekäike ja materjale, mis võivad olla unikaalsed ka laiemalt. Kuigi neid toiminguid võib pidada ebaprofessionaalseteks või hädaolukorras tehtud ponnistusteks. Siinkohal tuleb tunnistada ka, et „unikaalsuse“ tähendus nihkus „haruldase suunas“.
Järgnevalt mõnest ülalesinenud terminist, millel on vähemalt kaks sisu või varjundit.
Unikaalsus
Ainulaadsus, haruldus teatud ajal ja piirkonnas.
Vähekasutatud teatud tegevusvaldkonnas.
Tehnoloogia
(Kaartide) tegemise ja tootmise eeskiri.
Vahendite, seadmete, ainete, materjalide jms kogum.
Kartograafia
Teadus geograafilistest kaartidest ja nende valmistamisest.
Kaartide tegemine, see mida teevad kartograafid.
Kaardindus
Kaartide loomine, tootmine, kasutamine.
Ruumiinfo hõivekäitlemine eesmärgiga saada GISse tard- ja kuvakaarte.
Kahest kartograafiast.
Peavoolu e standardkartograafia (või ka masskartograafia) on see valdkond, millest ikka on räägitud ja kirjutatud. Peavoolu kaartide kohta info on enamasti leitav. Need on ette nähtud massitooteina. Nad on tehtud rangelt etteantud vormi ja sisuga.
See kartograafiaharu on reeglina riigistruktuuridega seotud. Sageli on tegijad mõne ametkonna otseses alluvuses või on neile lepinguline püsitarnija. Enne Eesti iseseisvumist tegeleti reeglina ametliku kartograafiaga Nõukogude Liidus nomenklatuurselt ette nähtud institutsioonides, milleks olid nii Eesti NSV alluvuses olevad nn vabariiklikud ja ka otse Moskva alluvuses olevate keskasutuste filiaalid (geoloogiafond). Selliseid asutusi, kus kaartidega tegeleti, oli Eestis kümmekond. Tugevamad kaarditegijad oli mitmed projektasutused RPI-d (riiklikud projekterimis instituudid), Olulisemad neist olid:
Tehnoloogiline võimekus oli neis igati oma aja tasemel, sageli üle Nõukogude Liidu keskmise. Seadmed ja materjalid tulid valdavalt üleliiduliste asutuste fondidest. Ühiseks jooneks oli see, et tuli lähtuda üleliidulistest juhtnööridest nii sisus, vormistamises ja muidugi salastatuse reeglites. Tehnoloogilised skeemid, juhtnöörid, legendid jms olid tõlked üleliidulistest, ehkki natuke kohendatult.
Edasistes käsitlustes tuleks välja tuua see, kui palju Eestis tehti erinevalt võrreldes teiste Nõukogude Liidu instituutidega. Kui suur oli üleliidulistest nõuetest kõrvalekaldumine nagu eeskirjade „loov“ tõlkimine ja tõlgendamine, „legendide“, kaardistavate nähtuste kohandamine, tööde detailsus ja täpsus jms.
Alates 90 aastate keskelt võib peavoolu kartograafia hulka lugeda mitmete erafirmade tooted. Nad teevad kaarte täpselt eeskirju jälgides ja riigiametite kontrolli all.
Loome- või ka varikartograafia, ehk kartograafia all- e süvahoovused on selle perioodi kaardinduse oluline osa ja iseloomulik nähtus. Olenevalt ajalõigust ja teemast on õigem üks või teine nimetus. Üldisemalt öeldes on see kartograafia mittestandardsete (uudsete) seadmete ja vahendite kasutamine, laveerimine eeskirjade ja tellija soovide, traditsioonide ning uuenduste vahel. Võiks nimetada ka eksperimentaalseks või ka entusiastide kaardinduseks.
Uurimis- ja õppeeesmärkidel oli ja on vaja kaardistada mitmesuguse detailsusega ja teha ruumiinfo analüüse ning üldistamisi jms. Vaja on teha seda, mida riiklikud struktuurid veel ette ei näe.
Entusiastide-kartograafide seas on aeg-ajalt esile kerkinud veendumus, et nn sõnumiga kaartidel e kaardiliste sõnumitega saab lahendada nii teaduslikke kui ühiskondlikke probleeme. Vaja vaid esile tuua territooriumi ruumilised iseärasused, väärtused, potentsiaal, ohustatus jms ja riigi juhtijad teevadki õigeid otsustusi ja muutub elu paremaks. Teave peaks olema igakülgne (kompleksne) ja vormistatud hästi arusaadavalt-mõistetavalt juhtidele-otsustajatele ja olema võimalikult kiirelt kättesaadav. Nõukogude ajal loodeti lahendust temaatiliste ja hinnangukaartide kogumike ja atlaste tegemisest.(Uuel sajandil on lootus GIS toel ruumisituatsioonide analüüsidel nt kohaleidmise kompleksteenustel.
Plaanikomitee ja sellele alluvad projektasutused, ka plaanikomitee ja mõningad ministeeriumid tellisid mitmeid metoodikaid ja hulga sihtotstarbelisi teemakaarte. Sageli toimus see mõne üleliiduliste kampaania ajel. Sel ajal oli Eesti sageli katse- ja näidisala. Uudse sisuga ruumilised sõnumid nõudsid kartograafilisi katsetamisi. See nõudis uusi väljendusvahendid, mis tingisid uusi tehnoloogilisi skeeme.
Otsingud kaardilahendustes ei mahtunud hästi massilise ja nn peavoolu kartograafia standardsete reeglite alla. Mõningatest tegemistest kirjutati aruandes tellijale või mõne konverentsi teesides ja ettekannete materjalides. Põhiliselt jäi see kartograafia varju laiema üldsuse eest.
Katsetamised kaartide ja ruumiandmetega on praeguse aja mõistmiste järgi tootearendus. Siin „varjuhoidumine" on mõistetav ja vägagi tähtis. Seegi täiendab varikartograafiat.
Kartograafiline materjal ja dokumentatsioon on suures osas hajus ja hajub. Sageli ei raatsitud neid küll hävitada, nagu enamikul juhtudel pidanuks tegema. Nii ladestusid nad kappidesse, riiulitele ja keldritesse ning pööninguile ka. Paremal juhul, kui mälestusese, sattus ka mõnda erakogusse. Arhiividesse sattusid nn ametlikult tellitud eksemplarid, kuid mitte kõik ja alatiseks. Projektasutused püüdsid oma riiuleid tühjenda seitsmest aastast vanemaist köidetest ja kaartidest.
Arvuti abil kaartide tegemine ja andmekogude loomine on mõlemale kartograafia harule iseloomulik ja süvenev suund. Ligikaudu sama tehnoloogia pealetung on omane mõlemale. Seetõttu nn kolmandast kaardindusest, kartograafist, rääkimist ei peeta siinkohal vajalikuks.
Kahe suuna vahepealseks oli avalikkusele või laiemale kasutajaskonnale suunatud kaartide tootmine. Tähelepanuväärne osa on orienteerumiskaartide väljaandmisel. Spetsiifilise sisuga, väikese ulatuse, ilma kohanimedeta kaardid mahtusid pikka aega kehtinud järelevalve eeskirjade vahelt läbi.
Vahepealsesse kategooriasse kuuluvad ka ajakirjanduses avaldatud kaardid.
Materjalide ja kirjandusega toimetades sai selgeks, et lepingus kirjapandut on sõnasõnalt raske täita. Esitada tuleb: 1960-2010. aastal Eesti kartograafias loodud unikaalsemate (tarkvara)tehnoloogiate kirjeldused ja kasutuslood. Määravaks sõnaks tundus olema sõna „unikaalsus“, e ainulaadsus. Eestis tehtu unikaalsuse üle, selle tavatähenduses, otsustamine eeldaks võrdlemist lähinaabritega, Euroopaga või veel laiemaltki. Selleks on vaja nende piirkondade samalaadsetest töödest ülevaadet, st kus ja millal üht või teist kartograafia tehnoloogiat kasutati või kasutatakse. Sellekohast võrdlusinfot on otstarbeks otsida alles siis, kui on selge, mis meil huvitavat on. Käsitletavast 50 aastasest perioodist on säilinud väga mahukas materjal, kuid dokumentatsioon on halvasti korrastatud ja tehnoloogia kirjeldused umbmäärased.
Sel perioodil eksisteeris Eestis selgelt kaks paralleelselt kartograafiat – ametlik, riiklike institutsioonide poolt tunnustatud ja nn vari- e põrandaalune kartograafia või nö loomekartograafia. Töö mahu vähendamiseks keskenduti viimasele. Siin on tõenäosem leida tehnoloogilisi võtteid, mõttekäike ja materjale, mis võivad olla unikaalsed ka laiemalt. Kuigi neid toiminguid võib pidada ebaprofessionaalseteks või hädaolukorras tehtud ponnistusteks. Siinkohal tuleb tunnistada ka, et „unikaalsuse“ tähendus nihkus „haruldase suunas“.
Järgnevalt mõnest ülalesinenud terminist, millel on vähemalt kaks sisu või varjundit.
Unikaalsus
Ainulaadsus, haruldus teatud ajal ja piirkonnas.
Vähekasutatud teatud tegevusvaldkonnas.
Tehnoloogia
(Kaartide) tegemise ja tootmise eeskiri.
Vahendite, seadmete, ainete, materjalide jms kogum.
Kartograafia
Teadus geograafilistest kaartidest ja nende valmistamisest.
Kaartide tegemine, see mida teevad kartograafid.
Kaardindus
Kaartide loomine, tootmine, kasutamine.
Ruumiinfo hõivekäitlemine eesmärgiga saada GISse tard- ja kuvakaarte.
Kahest kartograafiast.
Peavoolu e standardkartograafia (või ka masskartograafia) on see valdkond, millest ikka on räägitud ja kirjutatud. Peavoolu kaartide kohta info on enamasti leitav. Need on ette nähtud massitooteina. Nad on tehtud rangelt etteantud vormi ja sisuga.
See kartograafiaharu on reeglina riigistruktuuridega seotud. Sageli on tegijad mõne ametkonna otseses alluvuses või on neile lepinguline püsitarnija. Enne Eesti iseseisvumist tegeleti reeglina ametliku kartograafiaga Nõukogude Liidus nomenklatuurselt ette nähtud institutsioonides, milleks olid nii Eesti NSV alluvuses olevad nn vabariiklikud ja ka otse Moskva alluvuses olevate keskasutuste filiaalid (geoloogiafond). Selliseid asutusi, kus kaartidega tegeleti, oli Eestis kümmekond. Tugevamad kaarditegijad oli mitmed projektasutused RPI-d (riiklikud projekterimis instituudid), Olulisemad neist olid:
- Nõukogude Liidu üleliidulised asutused
- GKP Ettevõte 10 Ekspeditsioon 184
- Selhozaerofotosjomka – VISHAGI Loodefiliaal
- Hüdrograafiateenistus
- Eesti NSV projekteerimisasutused
- RPI Tööstusprojekt
- RPI Eesti Põllumajandusprojekt (EPP)
- RPUI Eesti Maaparandusprojekt (EM)
- RPI Eesti Maaehitusprojekt (EMP)
- RPI Eesti Projekt (EP)
Tehnoloogiline võimekus oli neis igati oma aja tasemel, sageli üle Nõukogude Liidu keskmise. Seadmed ja materjalid tulid valdavalt üleliiduliste asutuste fondidest. Ühiseks jooneks oli see, et tuli lähtuda üleliidulistest juhtnööridest nii sisus, vormistamises ja muidugi salastatuse reeglites. Tehnoloogilised skeemid, juhtnöörid, legendid jms olid tõlked üleliidulistest, ehkki natuke kohendatult.
Edasistes käsitlustes tuleks välja tuua see, kui palju Eestis tehti erinevalt võrreldes teiste Nõukogude Liidu instituutidega. Kui suur oli üleliidulistest nõuetest kõrvalekaldumine nagu eeskirjade „loov“ tõlkimine ja tõlgendamine, „legendide“, kaardistavate nähtuste kohandamine, tööde detailsus ja täpsus jms.
Alates 90 aastate keskelt võib peavoolu kartograafia hulka lugeda mitmete erafirmade tooted. Nad teevad kaarte täpselt eeskirju jälgides ja riigiametite kontrolli all.
Loome- või ka varikartograafia, ehk kartograafia all- e süvahoovused on selle perioodi kaardinduse oluline osa ja iseloomulik nähtus. Olenevalt ajalõigust ja teemast on õigem üks või teine nimetus. Üldisemalt öeldes on see kartograafia mittestandardsete (uudsete) seadmete ja vahendite kasutamine, laveerimine eeskirjade ja tellija soovide, traditsioonide ning uuenduste vahel. Võiks nimetada ka eksperimentaalseks või ka entusiastide kaardinduseks.
Uurimis- ja õppeeesmärkidel oli ja on vaja kaardistada mitmesuguse detailsusega ja teha ruumiinfo analüüse ning üldistamisi jms. Vaja on teha seda, mida riiklikud struktuurid veel ette ei näe.
Entusiastide-kartograafide seas on aeg-ajalt esile kerkinud veendumus, et nn sõnumiga kaartidel e kaardiliste sõnumitega saab lahendada nii teaduslikke kui ühiskondlikke probleeme. Vaja vaid esile tuua territooriumi ruumilised iseärasused, väärtused, potentsiaal, ohustatus jms ja riigi juhtijad teevadki õigeid otsustusi ja muutub elu paremaks. Teave peaks olema igakülgne (kompleksne) ja vormistatud hästi arusaadavalt-mõistetavalt juhtidele-otsustajatele ja olema võimalikult kiirelt kättesaadav. Nõukogude ajal loodeti lahendust temaatiliste ja hinnangukaartide kogumike ja atlaste tegemisest.(Uuel sajandil on lootus GIS toel ruumisituatsioonide analüüsidel nt kohaleidmise kompleksteenustel.
Plaanikomitee ja sellele alluvad projektasutused, ka plaanikomitee ja mõningad ministeeriumid tellisid mitmeid metoodikaid ja hulga sihtotstarbelisi teemakaarte. Sageli toimus see mõne üleliiduliste kampaania ajel. Sel ajal oli Eesti sageli katse- ja näidisala. Uudse sisuga ruumilised sõnumid nõudsid kartograafilisi katsetamisi. See nõudis uusi väljendusvahendid, mis tingisid uusi tehnoloogilisi skeeme.
Otsingud kaardilahendustes ei mahtunud hästi massilise ja nn peavoolu kartograafia standardsete reeglite alla. Mõningatest tegemistest kirjutati aruandes tellijale või mõne konverentsi teesides ja ettekannete materjalides. Põhiliselt jäi see kartograafia varju laiema üldsuse eest.
Katsetamised kaartide ja ruumiandmetega on praeguse aja mõistmiste järgi tootearendus. Siin „varjuhoidumine" on mõistetav ja vägagi tähtis. Seegi täiendab varikartograafiat.
Kartograafiline materjal ja dokumentatsioon on suures osas hajus ja hajub. Sageli ei raatsitud neid küll hävitada, nagu enamikul juhtudel pidanuks tegema. Nii ladestusid nad kappidesse, riiulitele ja keldritesse ning pööninguile ka. Paremal juhul, kui mälestusese, sattus ka mõnda erakogusse. Arhiividesse sattusid nn ametlikult tellitud eksemplarid, kuid mitte kõik ja alatiseks. Projektasutused püüdsid oma riiuleid tühjenda seitsmest aastast vanemaist köidetest ja kaartidest.
Arvuti abil kaartide tegemine ja andmekogude loomine on mõlemale kartograafia harule iseloomulik ja süvenev suund. Ligikaudu sama tehnoloogia pealetung on omane mõlemale. Seetõttu nn kolmandast kaardindusest, kartograafist, rääkimist ei peeta siinkohal vajalikuks.
Kahe suuna vahepealseks oli avalikkusele või laiemale kasutajaskonnale suunatud kaartide tootmine. Tähelepanuväärne osa on orienteerumiskaartide väljaandmisel. Spetsiifilise sisuga, väikese ulatuse, ilma kohanimedeta kaardid mahtusid pikka aega kehtinud järelevalve eeskirjade vahelt läbi.
Vahepealsesse kategooriasse kuuluvad ka ajakirjanduses avaldatud kaardid.