Taust kuuekümnendad aastad
1960.a, hakkasid kehtima karmid kaartide kasutamise reeglid ja suur osa rahvuslikust kaardipärandist oli lukkude taga või ka hävitatud. Projekteerimis- ja uurimisasutustes tuli kohastuda eriosakondade nõumistega. Need nn esimesed osakonnad olid ette nähtud salajaste materjalidega toimetamiseks.
Peamiselt Moskva erinevatest koolidest tulid õppimast tagasi värsked spetsialistid geodeesia ja asusid tööle projektasutustesse. Ka EPA maakorralduse ja metsanduse osakond valmistas ette seda valdkonda tundvaid insenere.
Vaikselt hakkasid kohastuma uue olukorraga orienteerujad. Nad leidsid kompromisse salastajate ja spordi vahel. Arendasid käepäraseid trükiks ettevalmistamise oskusi ja kümnendi keskel hakati juba jooksma värvikaartidega.
Ka geograafide hulgas leidus neid kes spetsialiseerusid kartograafiks, tehes osa praktikaist Riias, kaardivabrikus nr 5 . Samal ajal kinnistus geograafide seas mõte luua kartograafia allüksus (laboratooriumi). Selline, mis oleks eelarveliselt finantseeritav nagu neid oli enamikes NL ülikoolidesl. Üheks peamiseks sihiks peeti teadusliku rahvusatlase tegemist. Muidugi õppetöö vajadusi ka.
Kuuekümnendate aastate teisel poolel tekkis geograafia kateedril pikemaajaline koostöö ENSV Riikliku Ehituskomiteega. Selle raames koostati (1966 kuni 1970) ja vormistati mitmeid kümneid 1:200 000 1:1 000 000 kaarte ja metoodilisi kirjutisi ning seletuskirju nn kompleksse territoriaalplaneerimise jaoks
Nende pikemaajaliste lepingute tulemusena moodustus Ants Raigu (Kaardi-Antsu) eestvedamisel kartograafia suunitlusega töögrupp.
Eri aegadel osales töörühmas kümneid inimesi. mitmed neist geograafid või üliõpilased, hilisemad kolleegid. Töötati lepingute alusel, praeguses mõistes projektipõhiselt. Töögrupi jaoks ehitati isegi Räni külla (praeguse aadressiga Riia 203) maja .
Selleks et hoida alles lootus kartograafia üksusest ja säilitada kogunenud oskusteavet, tuli uusi lepinguid pidevalt juurde hankida. See aeg oli geograafidele heitlik. Näiteks 70ndail aastail oli lepinguid 40, kõik väiksemahulised ja eripalgelised. Tööde kirjusus ja kehtivad piirangud nõudsid katsetamist, leiutamist aga ka julgust. Tuli teha palju kaardi kujutusviiside ja vormistamise tehnoloogilisi katsetusi. Nendes oli otsustav osa Jaks Lankotsal. Tema oli Moskva ülikooli kartograafia mõtete ja võtete maaletooja.
Väga omapärane ja oluline tugi oli Lev Vassiljev . Muhe ja nõudik mees tagas kaarditegijate piisava varu ja ei lasknud ettevõtmisi lõdvaks .
See kõik lõi pinnase nn mittepeavoolu (underground) kartograafia arenemiseks millest kasvas välja Regio.
Peamiselt Moskva erinevatest koolidest tulid õppimast tagasi värsked spetsialistid geodeesia ja asusid tööle projektasutustesse. Ka EPA maakorralduse ja metsanduse osakond valmistas ette seda valdkonda tundvaid insenere.
Vaikselt hakkasid kohastuma uue olukorraga orienteerujad. Nad leidsid kompromisse salastajate ja spordi vahel. Arendasid käepäraseid trükiks ettevalmistamise oskusi ja kümnendi keskel hakati juba jooksma värvikaartidega.
Ka geograafide hulgas leidus neid kes spetsialiseerusid kartograafiks, tehes osa praktikaist Riias, kaardivabrikus nr 5 . Samal ajal kinnistus geograafide seas mõte luua kartograafia allüksus (laboratooriumi). Selline, mis oleks eelarveliselt finantseeritav nagu neid oli enamikes NL ülikoolidesl. Üheks peamiseks sihiks peeti teadusliku rahvusatlase tegemist. Muidugi õppetöö vajadusi ka.
Kuuekümnendate aastate teisel poolel tekkis geograafia kateedril pikemaajaline koostöö ENSV Riikliku Ehituskomiteega. Selle raames koostati (1966 kuni 1970) ja vormistati mitmeid kümneid 1:200 000 1:1 000 000 kaarte ja metoodilisi kirjutisi ning seletuskirju nn kompleksse territoriaalplaneerimise jaoks
Nende pikemaajaliste lepingute tulemusena moodustus Ants Raigu (Kaardi-Antsu) eestvedamisel kartograafia suunitlusega töögrupp.
Eri aegadel osales töörühmas kümneid inimesi. mitmed neist geograafid või üliõpilased, hilisemad kolleegid. Töötati lepingute alusel, praeguses mõistes projektipõhiselt. Töögrupi jaoks ehitati isegi Räni külla (praeguse aadressiga Riia 203) maja .
Selleks et hoida alles lootus kartograafia üksusest ja säilitada kogunenud oskusteavet, tuli uusi lepinguid pidevalt juurde hankida. See aeg oli geograafidele heitlik. Näiteks 70ndail aastail oli lepinguid 40, kõik väiksemahulised ja eripalgelised. Tööde kirjusus ja kehtivad piirangud nõudsid katsetamist, leiutamist aga ka julgust. Tuli teha palju kaardi kujutusviiside ja vormistamise tehnoloogilisi katsetusi. Nendes oli otsustav osa Jaks Lankotsal. Tema oli Moskva ülikooli kartograafia mõtete ja võtete maaletooja.
Väga omapärane ja oluline tugi oli Lev Vassiljev . Muhe ja nõudik mees tagas kaarditegijate piisava varu ja ei lasknud ettevõtmisi lõdvaks .
See kõik lõi pinnase nn mittepeavoolu (underground) kartograafia arenemiseks millest kasvas välja Regio.
PROLOOG kaardikirjastamisele
Aastakümnendite 70/80 vahetusel muutusid järjekordselt salastamise eeskirjad. Muu hulgas hakkas kehtima nõue , et avalikul kaardil ei tohi kohutusliku moonutud esmapilgul märgatavad olla. Kaart pidi olema kaardi „nägu“.
Umbes samaaegselt algas NL-s kampaania looduskaitse temaatiliste planeeringute tegemiseks. Eesti oli valitud üheks katsepolügooniks, metoodika väljatöötamise alaks. Eesti poolseks peatäitjaks oli RPI „Maaehitusprojekt“. See hakkas tegema looduskaitse territoriaalsed skeeme (LKTS). Samal teemal tegutses siin ka Moskva Linnaehituse Keskinstituut, kus tehti TЕРСОП nime all oma töid. Oli kellega võistelda,aga ka kellega nõu pidada, et töö tulemused oleksid üleliidulistes ringkondades aktsepteeritavad
Tihenes koostöö „Maaehituse“ ja TRÜ vahel, täpsemalt „Territoriaalplaneeringu osakonna“ ja füüsilise geograafia kateedri vahel. Algas see teoreetilist laadi teemadega nagu aluskaartide süsteem, funktsionaalne tsoneerimine, territoriaalsed konfliktsituatsioonid, nende hindamine, looduskaitseliste abinõude klassifitseerimine jms.
Lisaks seletuskirjadele ja metoodilistele kirjutistele valmis kümneid üleeestilisi ja piirkondlikke teemakaarte, mõõtkavades 1:600 000: 1: 200 000.
Nende põhjal koostati ja trükiti kümmekond värvikaarti. Kaardi algideed, kujunduse põhimõtted tulid geograafia kateedrist. Algmaterjal, joonestamine, trükkimine EMP poolt. Need värvikaardid olid sihilike moonutusteta, küll ainult ametkondlikuks kasutamiseks. Neid oli uhke näidata. Geograafide ja ka muude erialade inimeste silmis olid need saavutusteks. Mis sest, et rotaprindis ühevärvi kaupa ja käsitsi tehtud värvilahutustega.
Sarnast tehnloogiat olid orienteerujad kasutanud juba aastat kümme. (esimene värvikaart on orienteerujail aastast 1964
Mitmevärvitrükis LKTS kaardid olid üleeestilised või suuri piirkondi hõlmavad, Kaardivaesel ajal olid need muljetavaldavad.
Umbes samaaegselt algas NL-s kampaania looduskaitse temaatiliste planeeringute tegemiseks. Eesti oli valitud üheks katsepolügooniks, metoodika väljatöötamise alaks. Eesti poolseks peatäitjaks oli RPI „Maaehitusprojekt“. See hakkas tegema looduskaitse territoriaalsed skeeme (LKTS). Samal teemal tegutses siin ka Moskva Linnaehituse Keskinstituut, kus tehti TЕРСОП nime all oma töid. Oli kellega võistelda,aga ka kellega nõu pidada, et töö tulemused oleksid üleliidulistes ringkondades aktsepteeritavad
Tihenes koostöö „Maaehituse“ ja TRÜ vahel, täpsemalt „Territoriaalplaneeringu osakonna“ ja füüsilise geograafia kateedri vahel. Algas see teoreetilist laadi teemadega nagu aluskaartide süsteem, funktsionaalne tsoneerimine, territoriaalsed konfliktsituatsioonid, nende hindamine, looduskaitseliste abinõude klassifitseerimine jms.
Lisaks seletuskirjadele ja metoodilistele kirjutistele valmis kümneid üleeestilisi ja piirkondlikke teemakaarte, mõõtkavades 1:600 000: 1: 200 000.
Nende põhjal koostati ja trükiti kümmekond värvikaarti. Kaardi algideed, kujunduse põhimõtted tulid geograafia kateedrist. Algmaterjal, joonestamine, trükkimine EMP poolt. Need värvikaardid olid sihilike moonutusteta, küll ainult ametkondlikuks kasutamiseks. Neid oli uhke näidata. Geograafide ja ka muude erialade inimeste silmis olid need saavutusteks. Mis sest, et rotaprindis ühevärvi kaupa ja käsitsi tehtud värvilahutustega.
Sarnast tehnloogiat olid orienteerujad kasutanud juba aastat kümme. (esimene värvikaart on orienteerujail aastast 1964
Mitmevärvitrükis LKTS kaardid olid üleeestilised või suuri piirkondi hõlmavad, Kaardivaesel ajal olid need muljetavaldavad.
IDEED
Oli juba GLASTNOST- teine aasta, siis oli, märge „salajane“ maha võetud miljoniliselt ja levisid kuuldused et, seda ka tehakse ka poolemiljonilise kaardiga. Arvasin sellise kaardi mõne kuuga tehtava ja idee sai tunnustust
See võis olla mõni aeg pärast Tallinna tagamaa LKTS kaartide trükist tulekut. Lumeta ajal, sügisel või kevadel, aasta ehk oli 1986, ei mäleta, Saime Rivoga EMP maja söökla kandikusabas kokku saime. Tegelikult oli neid kokkusaamisi, juhuslikke ja pooljuslikke, mitmeid ka varasemalt. Ja seal oli ehk veel teisigi sel ajal noori geograafe Järgnev on mälestuskildudest mõnedest faktidest kokkupandud tõenäone koondpilt
Rääkisime oma tegemistest. Arvatavasti mina ikka LKTS kaartidest ja nende tegemistest. Ka ideest trükkida sama tehnoloogiaga Eesti poolemiljoniline ülevaatekaart.
Eesti territooriumile lisaks pidi seal olema ka naaberalad. Nagu neid oli NL 1:500 000 topograafilistel lehtedel. ( Eriti tähtsaks pidasin, et Soome ranniku peale saaks). Vaja oleks olnud mõned topolehe kokku joonistada, nimed eestindada, värvide kaupa lahti joonistada (neljaks värviks) ja leida rotaprint.
Idee tundus olema igati reaalne, ja kiirelt teostatav.
Edasistel aruteludel, Rivo ja teiste osalistega, jõudsime järeldusele, et need vene kaardid on ikka kehvapoolsed. Eriti jama on asulastik, teedevõrk hõre ja vananenud. Järelikult nii lihtsalt ei. saa ja mitte eriti kiiresti ka.
Paljud nendest vaidlustest toimusid Jüri kodus Riia tänaval, kus oli võimalik ka konkreetseid kaartide koostamise tehnikaid ja kasutadaolevaid teabematerjale uurida. Jüri kodu näol oli tegemist kui muuseum-arhiiviga, kus peremees lummavalt seletusi jagas. Võiks öelda, et kõik need kohtumised olid kui õppetükid koolis, mille omandamine viis üha enam kindlale arusaamisele, et nö uut kaartidetaset on võimalik saavutada.
Nii tekkis idee teha midagi kapitaalsemat. Mitte teha valguskoopiad ega jahmerdada ühevärvimasinatega, rotaprintidega. mis enamikus olid A3 formaadis. Neid saaks ehk saaks mõnele tuttavale või asjahuvilisele müüa Nii et idee hakata laiemale ringkonnale kaarte tegema/tootma, pärineb tõenäoselt aastast 1986. Samal perioodil oli idanenud ka Hardo Aasmäe eestvedamisel mõte hakata koostama uut raamatusarja „Kas tunned maad?“. Seega oli tekkinud üsna laiapinnaline mõttevahetus eri seltskondades geograafide hulgas, kuidas maateaduse rolli ühiskonnas tõsta ja tema poolt pakutavat levitada.
Lähtekaardiks tunduski mõttekas võtta eestiaegne 1:200 000 „Kas tunned maad?“.Situatsiooni täiendamiseks ja täpsustamiseks oli kõige käepärasem kasutada nn LKTS raames kogunenud suuri kaardikuhilad. Need olid ajakohasemad kui NL topokaardid. Eriti teede ja hoonestuse osas. See materjal oli küll suuremas mõõtkavas - 1:100 000 1:50 000. Nendest sai teha suhteliselt lihtsalt vähendusi. Nii tuli minna seda teed, et kaart koostataks 1:200 000 ja lõpptulemus vähendataks 1:400 000. Siit tulenes ka otsus minna tõelisse trükikotta.
Paraku polnud trükkimisega lihtne. 1985. aastal oli küllTallinnas just valminud esimene ainult raamatute trükkimiseks-köitmiseks ehitatud trükikoda Eestis. Seal olid väga kaasaegsed seadmed, kuid kaartide trükkimise mõtet neil polnud. Lähim trükkimise võimalus oli Riias, kus oli spetsiaalne kaarditükikoda. Seal sai selgeks mis moodi üks kaardimaterjal trükkimise tarvis peaks välja nägema. Aga ka see milline kadalipp ees ootab, et NL-s kaardidele kehtinud eeskirjade järelvalve bürokraatiast läbimurda et saaka kaardivabrikus trükkida.
Tegemised
Hasarti teha üks hea teedekaart tugevdas üks kogemus. See oli kaart Edela-Eestist (Pärnu Viljandi joonelt lõuna poole) miilitsameeste mingi autovõistluste jaoks. (Üleaedsest autoinspektsiooni ülem, jäi sellega väga rahule). Joonistasin selle kõikvõimalike kättesattunud 1:100 000 materjalide põhjal. Üritasin neid parimal moel kokku väänata, nii et ükski teejupp ära ei jääks. Väga loominguline tegevus oli. Iseasi kas neil teedel ka sõita sai või kas neid üldse oli, lähtekaardid olid igaüks isemoodi kõverad ja ise ajast. Põdesime siis detailsuse haigust. See tulenes NL-s avalikele kaartidele peale sunnitud sõredusest
Vist juba oli 1987, kui teedekaardi koostamine sai mulle paariks aastaks hobiks, mu perele ehk paratamatuseks. Riia 203 ühes toas lükkasime kirjutuslauad kokku ja katsime suurte plaatide ja põrandapappidega. Nii tekkis sile pind, 2,5x1,5m. Sellel sai koordinaatvõrgustikke konstrueerida ja hakata alussituatsiooni joonistama. Aeg-ajalt kohaldasime ühe toa foto ja laboritööde jaoks ja kolmas tuba oli hõivatud, seal sobrati lähtematerjalide rulle.
Oli juba GLASTNOST- teine aasta, siis oli, märge „salajane“ maha võetud miljoniliselt ja levisid kuuldused et, seda ka tehakse ka poolemiljonilise kaardiga. Arvasin sellise kaardi mõne kuuga tehtava ja idee sai tunnustust
See võis olla mõni aeg pärast Tallinna tagamaa LKTS kaartide trükist tulekut. Lumeta ajal, sügisel või kevadel, aasta ehk oli 1986, ei mäleta, Saime Rivoga EMP maja söökla kandikusabas kokku saime. Tegelikult oli neid kokkusaamisi, juhuslikke ja pooljuslikke, mitmeid ka varasemalt. Ja seal oli ehk veel teisigi sel ajal noori geograafe Järgnev on mälestuskildudest mõnedest faktidest kokkupandud tõenäone koondpilt
Rääkisime oma tegemistest. Arvatavasti mina ikka LKTS kaartidest ja nende tegemistest. Ka ideest trükkida sama tehnoloogiaga Eesti poolemiljoniline ülevaatekaart.
Eesti territooriumile lisaks pidi seal olema ka naaberalad. Nagu neid oli NL 1:500 000 topograafilistel lehtedel. ( Eriti tähtsaks pidasin, et Soome ranniku peale saaks). Vaja oleks olnud mõned topolehe kokku joonistada, nimed eestindada, värvide kaupa lahti joonistada (neljaks värviks) ja leida rotaprint.
Idee tundus olema igati reaalne, ja kiirelt teostatav.
Edasistel aruteludel, Rivo ja teiste osalistega, jõudsime järeldusele, et need vene kaardid on ikka kehvapoolsed. Eriti jama on asulastik, teedevõrk hõre ja vananenud. Järelikult nii lihtsalt ei. saa ja mitte eriti kiiresti ka.
Paljud nendest vaidlustest toimusid Jüri kodus Riia tänaval, kus oli võimalik ka konkreetseid kaartide koostamise tehnikaid ja kasutadaolevaid teabematerjale uurida. Jüri kodu näol oli tegemist kui muuseum-arhiiviga, kus peremees lummavalt seletusi jagas. Võiks öelda, et kõik need kohtumised olid kui õppetükid koolis, mille omandamine viis üha enam kindlale arusaamisele, et nö uut kaartidetaset on võimalik saavutada.
Nii tekkis idee teha midagi kapitaalsemat. Mitte teha valguskoopiad ega jahmerdada ühevärvimasinatega, rotaprintidega. mis enamikus olid A3 formaadis. Neid saaks ehk saaks mõnele tuttavale või asjahuvilisele müüa Nii et idee hakata laiemale ringkonnale kaarte tegema/tootma, pärineb tõenäoselt aastast 1986. Samal perioodil oli idanenud ka Hardo Aasmäe eestvedamisel mõte hakata koostama uut raamatusarja „Kas tunned maad?“. Seega oli tekkinud üsna laiapinnaline mõttevahetus eri seltskondades geograafide hulgas, kuidas maateaduse rolli ühiskonnas tõsta ja tema poolt pakutavat levitada.
Lähtekaardiks tunduski mõttekas võtta eestiaegne 1:200 000 „Kas tunned maad?“.Situatsiooni täiendamiseks ja täpsustamiseks oli kõige käepärasem kasutada nn LKTS raames kogunenud suuri kaardikuhilad. Need olid ajakohasemad kui NL topokaardid. Eriti teede ja hoonestuse osas. See materjal oli küll suuremas mõõtkavas - 1:100 000 1:50 000. Nendest sai teha suhteliselt lihtsalt vähendusi. Nii tuli minna seda teed, et kaart koostataks 1:200 000 ja lõpptulemus vähendataks 1:400 000. Siit tulenes ka otsus minna tõelisse trükikotta.
Paraku polnud trükkimisega lihtne. 1985. aastal oli küllTallinnas just valminud esimene ainult raamatute trükkimiseks-köitmiseks ehitatud trükikoda Eestis. Seal olid väga kaasaegsed seadmed, kuid kaartide trükkimise mõtet neil polnud. Lähim trükkimise võimalus oli Riias, kus oli spetsiaalne kaarditükikoda. Seal sai selgeks mis moodi üks kaardimaterjal trükkimise tarvis peaks välja nägema. Aga ka see milline kadalipp ees ootab, et NL-s kaardidele kehtinud eeskirjade järelvalve bürokraatiast läbimurda et saaka kaardivabrikus trükkida.
Tegemised
Hasarti teha üks hea teedekaart tugevdas üks kogemus. See oli kaart Edela-Eestist (Pärnu Viljandi joonelt lõuna poole) miilitsameeste mingi autovõistluste jaoks. (Üleaedsest autoinspektsiooni ülem, jäi sellega väga rahule). Joonistasin selle kõikvõimalike kättesattunud 1:100 000 materjalide põhjal. Üritasin neid parimal moel kokku väänata, nii et ükski teejupp ära ei jääks. Väga loominguline tegevus oli. Iseasi kas neil teedel ka sõita sai või kas neid üldse oli, lähtekaardid olid igaüks isemoodi kõverad ja ise ajast. Põdesime siis detailsuse haigust. See tulenes NL-s avalikele kaartidele peale sunnitud sõredusest
Vist juba oli 1987, kui teedekaardi koostamine sai mulle paariks aastaks hobiks, mu perele ehk paratamatuseks. Riia 203 ühes toas lükkasime kirjutuslauad kokku ja katsime suurte plaatide ja põrandapappidega. Nii tekkis sile pind, 2,5x1,5m. Sellel sai koordinaatvõrgustikke konstrueerida ja hakata alussituatsiooni joonistama. Aeg-ajalt kohaldasime ühe toa foto ja laboritööde jaoks ja kolmas tuba oli hõivatud, seal sobrati lähtematerjalide rulle.
Sellel suurel töölaual said alguse ka Eesti veed ja Eesti sood
80-aastate teisel poolel jätkusid toimetamised ka Vanemuise 46- Ikka mõttega hõivata ruume, ehk kunagi teoks saava kartograafia laboratooriumi jaoks. Unistatud sai isegi katlaruumi ümberehitamisest kui õppehoone viidi üle tsentraalküttele. Reaalsemaid samme sai astutud ruumides 120/121. Olime tirinud sinna paari tonni raskuse fotokaamera, millega saanuks 1,3 x 1,8m pilte suurendada-vähendada. Käiku panna seda ei saanud, valgustite jaoks ei jätkunud ruumi laiusest. Kõrvalruumi sai üles seatud fototransformaator. Selle abil sai koolutatud kaarte, viia neid sobivasse projektsiooni või kõrvaldada moonutusi. See seade leidis aeg-ajalt kasutamist. (praegu see Kastani 16 kuuris). 80 aastate lõpus sai hiidfotoaparaat välja vinnatud. Ta oli oma töö teinud, - hoidnud ruumi tasaplotterile. See võttis ruumi oluliselt vähem, plotteri tööpind oli ca 2x2m. See osutus teenekaks esimeste merekaartide tegijaks. Nendesse ruumidesse hakkas kogunema igat värki digitaaltehnikat. Palju oli saadud Soomest „humanitaarabina“.
Vanemuise tänava ruumid 120 ja 121 olid kartograafiaga igatpidi hõivatud. Peale loengute ja kartograafia praktikumide olid need kohaks, kuhu kogunes hulk kaardimaterjali. (Suur hulk, mõnisada kilo pärines projektinstituutidest, enamus EMP-st.)
IDEE kirjastada kaarte VILJAD e TULEMUSED
- Sai selgeks kuidas ajada asju GUGK i järelvalvega
- Viis tonni kaarte trükiarv vähemalt 100 000
- Tekivad turustamise kanalid.
- Riia Kaardivabrik avanes koostööks, nii juhtkonna kui tehnilise toe osas
- Valitsuselt saadakse kartograafia arendamiseks vene rublasid, mille eest ostetakse 3 arvutit ja koopia masin
- Eeskuju, massiline kaarditegijate ilmumine ja mitmete kaardifirmadele teke
- Registreeritakse AS REGIO
- Koostöö Peterburi kooperatiiviga KARTA, kelle toel toimus graveerimiseja luubi tehnoloogiale üleminek. See võimaldas teha trükioriginaale ja värvilahutusi ilma suurendamiste ja vähendamisteta. Selle tõttu sai hakata toota suuremõõtmelisi merekaarte
- Geoinformaatika õppetool (1993)
- Luuakse kaardikoda
- AS Regio saab ka teaduse ja arendus firma staatuse ja ülikooli praktika baas
- Regio keskendus kaartide tootmisele ja töö kandus üha enam Tartusse ja teadus töö jäi teisejärguliseks Riia tn 203 ruumid jäid kitsaks kaarditööd läksid Kastani 16 ja Tiigi tn 59. Ametlik aadress oli TRÜ õppehoone Vanemuise 46
- 1991 aastal registrerriti TAF Regio AS Regioks ja aadressiks sai Kastani 16