Mis neis leida on
Avastad, et kusagil on hulk rulle, ca 25 m3 kaarte. Mitu tuhat rulli plotterikaarte, trükikaarte, koostamis- ja trükioriginaale kõikvõimalikel põhimikel. Lisaks veel kümneid väiksema kaste, ( A3 A4 ) formaadis, kaardimaterjale autori-, koostamis- ja trükioriginaalidega. Veel on seal suur hulk väljakirjutisi statistilistest andmetest, välitöö materjale aastaist 1967kuni1995, sh paarkümmend kilo perfokaarte hajaasustuse rahvastiku andmetega jne.
Umbes neljandiku sellest kaosest moodustavad erinevate planeeringute kaardid ja nende lähtematerjal. Mitmed kastid kartograafiaalaste raamatute ja GIS manuaalidega jne, ja „asjatamise“ dokumentatsiooniga.
Samas on ka mitmekesine valik joonestusvahendeid, kemikaale ja kilede, kalkade, filmide rulle. Esimene mõte on, kas sellest kõigest saabki kellelgi kunagi olema süsteemne ülevaade.
Avastad, et kusagil on hulk rulle, ca 25 m3 kaarte. Mitu tuhat rulli plotterikaarte, trükikaarte, koostamis- ja trükioriginaale kõikvõimalikel põhimikel. Lisaks veel kümneid väiksema kaste, ( A3 A4 ) formaadis, kaardimaterjale autori-, koostamis- ja trükioriginaalidega. Veel on seal suur hulk väljakirjutisi statistilistest andmetest, välitöö materjale aastaist 1967kuni1995, sh paarkümmend kilo perfokaarte hajaasustuse rahvastiku andmetega jne.
Umbes neljandiku sellest kaosest moodustavad erinevate planeeringute kaardid ja nende lähtematerjal. Mitmed kastid kartograafiaalaste raamatute ja GIS manuaalidega jne, ja „asjatamise“ dokumentatsiooniga.
Samas on ka mitmekesine valik joonestusvahendeid, kemikaale ja kilede, kalkade, filmide rulle. Esimene mõte on, kas sellest kõigest saabki kellelgi kunagi olema süsteemne ülevaade.
. Kuidas need tekkivad
Pööningutel on just selline võime, kui neil lastakse omaette olla. Kõigepealt satuvad sinna asjad, mida arvatakse veel kunagi vaja minevat. Seejärel need, mis vajavad ajutist pelgupaika, näiteks remondi ajaks. Ja ka need asjad, mida ei tohiks enam kodaniku valduses ollagi (siinkohal ei mõelda erinevaid pauguraudu ja padruneid).
Kolmandik ladestusest ongi need kaardid, mis mõni aastakümme tagasi olid „ametlikuks kasutamiseks „ või „salajased“. Need rangelt arvestust nõudvad asjad tuli maha kanda ja hävitada. Kaardi serval, oli nn "grif“, kus märge kasutamise rangusest, koopianumber ja kuupäev. Enne hävitamist tuli need ära lõigata ja kokku koguda ning kuhugi toimetada, vist nn esimesse osakonda. Lihtsaim viis mahakantud kaartidest lahti saada oli tunnistajate silme all põletada. (Sobivat, suurt dokumendipurustajat lähikonnas siis teada ei olnud). Põletamiseni oli need vaja ajutiseks mõnda peidikusse toimetada. Aeg-ajalt leidsid need tee pööninguile. Meie pööningule on koondunud kümnekonna instituudi, ameti ja asutusega seotud kaardid. Uuemal ajal hakkasid samamoodi liikuma ka töömaterjalid ja nn poolpraagid. Need kuulusid kvaliteedijuhtimise ja „turureeglite“ seisukohalt ka hävitamisele.
Mõnikord viidi üht teist ka teadlikult. Arvamisega et aja jooksul hakkavad ehk sellised pööningute lasumites olevad asjad omandama vanavara tunnuseid ja huvi pakkuma kaardinduse lähiajaloo ning rahvusliku kultuuri seisukohast.
Kaardirullidest saavad alguse meenutused ja lood. Artiklite kirjutamiseks on vaja süveneda ka kastidesse kogunenud A4 kirjadesse ja dokumentidesse.
Pööningutel on just selline võime, kui neil lastakse omaette olla. Kõigepealt satuvad sinna asjad, mida arvatakse veel kunagi vaja minevat. Seejärel need, mis vajavad ajutist pelgupaika, näiteks remondi ajaks. Ja ka need asjad, mida ei tohiks enam kodaniku valduses ollagi (siinkohal ei mõelda erinevaid pauguraudu ja padruneid).
Kolmandik ladestusest ongi need kaardid, mis mõni aastakümme tagasi olid „ametlikuks kasutamiseks „ või „salajased“. Need rangelt arvestust nõudvad asjad tuli maha kanda ja hävitada. Kaardi serval, oli nn "grif“, kus märge kasutamise rangusest, koopianumber ja kuupäev. Enne hävitamist tuli need ära lõigata ja kokku koguda ning kuhugi toimetada, vist nn esimesse osakonda. Lihtsaim viis mahakantud kaartidest lahti saada oli tunnistajate silme all põletada. (Sobivat, suurt dokumendipurustajat lähikonnas siis teada ei olnud). Põletamiseni oli need vaja ajutiseks mõnda peidikusse toimetada. Aeg-ajalt leidsid need tee pööninguile. Meie pööningule on koondunud kümnekonna instituudi, ameti ja asutusega seotud kaardid. Uuemal ajal hakkasid samamoodi liikuma ka töömaterjalid ja nn poolpraagid. Need kuulusid kvaliteedijuhtimise ja „turureeglite“ seisukohalt ka hävitamisele.
Mõnikord viidi üht teist ka teadlikult. Arvamisega et aja jooksul hakkavad ehk sellised pööningute lasumites olevad asjad omandama vanavara tunnuseid ja huvi pakkuma kaardinduse lähiajaloo ning rahvusliku kultuuri seisukohast.
Kaardirullidest saavad alguse meenutused ja lood. Artiklite kirjutamiseks on vaja süveneda ka kastidesse kogunenud A4 kirjadesse ja dokumentidesse.