Rivo Noorkõivu meenutus
Minu esimesed kokkupuuted kaartidega olid kooliajal, kuna olid säilinud mõned Eesti Vabariigi aegsed üldkaardid ja linnaplaanid. TRÜs oli mõistagi legendaarseks õppejõuks Lev Vassiljev, kes meile kaardi alast õpetust jagas, seda omamoodi muhedal ja teravmeelitseval moel. Kaardiõppe sisuks olid ennekõike arvutuslikud praktikumid, kalligraafia omandamine ja välipraktika. Viimane sisaldas ka teodoliidiga polügoonide ringpiiride mõõdistamist ja arvutamiste klapitamist
Olles ülikoolis õppimise ajal aktiivne talimatkaja, tuli kaartide nälg eriti välja mägedes käimisel. Orientatsioon maastikul käis paljuski käsitsi joonistatud matkaskeemide abil, mida varasemad käijad olid koostanud ja uued rännuteelised käsitsi üle kopeerinud. Abimeheks pigem seletuskiri, et mine selles suunas ja siis näed kivi, pööra paremale ja suusata kolm kilomeetrit. Kui mäeaheliku tippu paremal käel näed, siis võta oja juurde jõudmisel suund veelkord paremale. Aga alati polnud nähtavust ja ojakenegi lume alla mattunud. Polnud siis ime, et mitmelgi juhul tuli entusiastlikel matkajatel praktikas legendi vigade tõttu teelt eksimisi, mis külmakraade ja kaasas olevaid toiduvarusid arvestades polnud mõistagi meeldivate killast. Seega tuli heaks abimeheks pidada juhuslikku kokkusattumist kohalikuga kes omal viisil sulle teeotsad ära seletas. Meenub, et küsimus, kui palju maad X punkti veel on, sai vastuseks, et kuue tunni tee. Pärast kui olime vantsinud ja vantsinud, siis tuli välja tõde, et ajamõõt oli käinud hobutundides.
Olles ülikoolis õppimise ajal aktiivne talimatkaja, tuli kaartide nälg eriti välja mägedes käimisel. Orientatsioon maastikul käis paljuski käsitsi joonistatud matkaskeemide abil, mida varasemad käijad olid koostanud ja uued rännuteelised käsitsi üle kopeerinud. Abimeheks pigem seletuskiri, et mine selles suunas ja siis näed kivi, pööra paremale ja suusata kolm kilomeetrit. Kui mäeaheliku tippu paremal käel näed, siis võta oja juurde jõudmisel suund veelkord paremale. Aga alati polnud nähtavust ja ojakenegi lume alla mattunud. Polnud siis ime, et mitmelgi juhul tuli entusiastlikel matkajatel praktikas legendi vigade tõttu teelt eksimisi, mis külmakraade ja kaasas olevaid toiduvarusid arvestades polnud mõistagi meeldivate killast. Seega tuli heaks abimeheks pidada juhuslikku kokkusattumist kohalikuga kes omal viisil sulle teeotsad ära seletas. Meenub, et küsimus, kui palju maad X punkti veel on, sai vastuseks, et kuue tunni tee. Pärast kui olime vantsinud ja vantsinud, siis tuli välja tõde, et ajamõõt oli käinud hobutundides.
|
|
Meenub ka seik 1980ndate algusest, kus ühele artiklile sai illustratsiooniks käsitsi joonistatud Tallinna ja selle lähiümbruse skeem, mis Glavlitis kolm nädalat valvsa pilgu all uurimist leidis, et ega riigisaladuste paljastamisega tegu pole.
Viive Pallok meenutab
Väljavõte pikemast kirjatükist
Abro Teemusk meenutab.
Elektriinsener ja elektriliinide projekteerija, Eesti Looduskaitseseltsi asutaja- ja auliige sündinud 1934. Tema töö oli tihedalt seotud kaartidega. Loodusehuvilise ja matkajana on ta kogunud väga erinevaid kaarte, et tunnetada Eesti maastike.
Projekteerija ja kaardid
1957. aastal, kui asusin „Eesti Põllumajandusprojektis“ majanditele elektriliine projekteerima, olid alustena kasutusel juba fotoplaanid – ortofotod, millele kaarditingmärgid olid peale joonistatud. Need olid papile kleebitud planšetid. Neid võis teatud ulatuses kopeerida ilma erilise tseremooniata. Kõrgepingevõrkude pealekandmiseks kopeeriti ka suuri alasid Eesti 1930ndail trükitud 1:50 000 ja koopiad polnud salajased; sain enda käsutusse terve Loksa rajooni (praeguse Lahemaa) ja Tallinnast Kloogani ulatuva ala kaardikoopiad. Nende järgi oli juba hoopis mõnusam matkata. Siis olid veel arvatavasti ka fotoplaanide alusel põllumajandusministeeriumis valmistatud MTJ (masina-traktorijaamade) tööpiirkondade kaardid mõõdus 1:25 000, mis hõlmasid tavaliselt umbes pool rajooni; neile olid kantud ka riigimetsad, ainult sõjaväe alad olid (nagu fotoplaanidelgi) asendatud mingi juhusliku tükiga. Valguskoopiaid neist sai tellida asutise kirjaga, aga tutvuse teel niisamagi. Need olid just kõlvikute kaardid; kuigi kõiki metsateid neil polnud, olid nad matkamisel väga kasulikud. Metsateid sai juurde joonistada juhuslikult kättesaadavatelt riigimetsa puistuplaanidelt, aga vahel avastasin ja joonistasin neid ise metsas käies kaardile Eks nad ametlikud olid, aga eriti rangelt nende kasutamist ei jälgitud; pärast jäi neid või nende osi kätte. Aga mõne piirkonna kohta fotoplaane polnud. Siis tuli kasutada 1935. a. paiku tehtud katastrikaarte. Nende põhiteema olid maakasutuspiirid, talud ja suuremad teed olid näidatud, aga situatsioon tuli looduses peale joonistada. Mõnel majandil olid ka kohaliku geodeedi koostatud kõlvikukaardid.
1963. aastal hakkas elektriliine projekteerima üleliidulise „Energiavõrguprojekti“ Loodeosakonna Eesti jaoskond, mis sai enda käsutusse sõjaväe 1:25 000 topokaardid. Nende kasutamine läks aina rangemaks, lõpuks ei tohtinud eriloata neid vaadatagi. Ega oma tarbeks neid kopeerida saanud enne kui glasnosti ajal kaheksakümnendate keskel saladus maha võeti. Põhiliselt toimus projekteerimine ikka 1:10 000 majandi- ja riigimetsakaartidel. Neidki võeti aina rangemalt arvele, tööks võis teha direktori loaga nummerdatud koopiaid. Kõlvikute poolest olid need täpsed, töö kõrvalt võis nende järgi ka loodusesse põigata. Neil olid kõlvikute pindalad, aga puudusid reljeef ja tehisobjektide andmed. Majandile mittekuuluvad maatükid olid valged laigud. Olid näidatud kaitstavad objektid, võõrmaakasutajad ja piirinaabrid. Nendest omapärasema nimetusega oli „riigi maafond“ = sõjaväe maa.
1980ndail kanti neile, majandikaartidele, ka kohanimed. Eelnevail aastail olid need salajased. Kõik kaardid läksid projektidesse muidugi kalkale kopeeritult pruunide valguskoopiatena.
Üldiselt tundus see aeg 1955.-60. a. vahel olevat kaartide kasutamiseks kõige vabam. Ilmus ju trükistki suhteliselt täpne Eesti kaart 1: 600͏0͏00.
1963. aastal hakkas elektriliine projekteerima üleliidulise „Energiavõrguprojekti“ Loodeosakonna Eesti jaoskond, mis sai enda käsutusse sõjaväe 1:25 000 topokaardid. Nende kasutamine läks aina rangemaks, lõpuks ei tohtinud eriloata neid vaadatagi. Ega oma tarbeks neid kopeerida saanud enne kui glasnosti ajal kaheksakümnendate keskel saladus maha võeti. Põhiliselt toimus projekteerimine ikka 1:10 000 majandi- ja riigimetsakaartidel. Neidki võeti aina rangemalt arvele, tööks võis teha direktori loaga nummerdatud koopiaid. Kõlvikute poolest olid need täpsed, töö kõrvalt võis nende järgi ka loodusesse põigata. Neil olid kõlvikute pindalad, aga puudusid reljeef ja tehisobjektide andmed. Majandile mittekuuluvad maatükid olid valged laigud. Olid näidatud kaitstavad objektid, võõrmaakasutajad ja piirinaabrid. Nendest omapärasema nimetusega oli „riigi maafond“ = sõjaväe maa.
1980ndail kanti neile, majandikaartidele, ka kohanimed. Eelnevail aastail olid need salajased. Kõik kaardid läksid projektidesse muidugi kalkale kopeeritult pruunide valguskoopiatena.
Üldiselt tundus see aeg 1955.-60. a. vahel olevat kaartide kasutamiseks kõige vabam. Ilmus ju trükistki suhteliselt täpne Eesti kaart 1: 600͏0͏00.
Loodushuvilise ja makatkaja kaardid
Kaardihuvi algas mul juba koolipõlves 1950. aasta paiku, kui olin otsustanud Tallinna ümbruse teed 20 – 30 km raadiuses läbi käia. Kasutada polnud mul muud kui maaparanduse alal töötanud isal alles hoitud Eesti vallapiiride kaart, mis oli lihtsustatud koopia 1930ndail nimega „Kas tunned maad?“ ilmunud 1:200 000lisest topokaardist. Kopeerisin sellest taskusse mahtuvaid tükke, seda ka kaugemate piirkondade kohta, kus oli juhust kauem viibida ja ringi uidata. I ja II klassi (kahe joonega märgitud) teed olid ja on praegugi enamasti sõjaeelsetel kohtadel, kui õgvendused või magistraalide uued trassid maha arvata. Aga ühe joonega märgitud küla- ja metsateed vedasid vahel alt, need on ju muutlikud – kasvavad kinni või küntakse üles, kui neid enam vaja pole, või tehakse teise kohta uued.
1960ndail oli võimalus pildistada sellesama Eesti 200 000lise Saksa sõjaväe tarvis tehtud 1:100 000 koopiatelt kogu Eesti. Tegin sellest taskus kandmiseks postkaardi suurused koopiad. Ega neid avalikult tohtinud välja võttagi, mõni valvas silm oleks kohe spiooniks pidanud! Oleksin sisse vedanud ka sõbra, kes neid mulle pildistamiseks laenas! See oli hea kaart, sobib praegugi vaadata rööbiti uutega – vanad talu- ja metsavahikohad, teed ja metsad ning (puis)niidud ilusasti näha.
Looduses liikumiseks ja matkade kavandamiseks kasutasin ikka Eesti 200 000lisi. Aga nii umbes 1970ndail ilmus suur abi matkahuvilisele – orienteerumiskaardid! Ise ma orienteerumisspordiga ei tegelenud, aga ma sain neid sõpradelt, kes tegelesid. Nendega sai põhjalikult uurida kohti, kus võistlused olid toimunud, suuri rändrahne otsida ja seenel-marjul käia. Need hõlmasidki just peamisi lemmikmetsi Kõrvemaal, Lahemaal, Viimsi poolsaarel ja Tallinna ning Klooga vahel. Sai plaanitseda matka just sinna, mille kohta kaart oli.
Linnaplaanid olid mulle sama põnevad kui maastikukaardid, aga Nõukogude ajal oli ju nendega sama salastatusehäda. Tallinna plaani tegin endale nii, et kopeerisin kesklinna ühelt isa tsaariaegselt linnaplaanilt mõõdus umbes 1:12 000 (Tõnu Raidi Tallinna ajalooliste plaanide raamatus lk. 105) ja suurendasin sellele joonlaua abiga mõõtkavale kohandades kaugemad linnaosad Eesti Väikeses Entsüklopeedias olevalt Tallinna plaanilt 1:100 000. Muide, 1940-ndate lõpus oli Balti jaama parempoolse ootesaali seinal suur täpne Tallinna kaart! Teiste linnade plaanid kopeerisin koolivenna suurest Eesti Entsüklopeediast, sealt ka teiste Euroopa pealinnade plaane. Seal on ilusad populaarse reisijuhi Baedekeri stiilis plaanid. Uue EE linnaplaanid on nendega võrreldes üsna armetud, aga väikelinnade plaane tolles vanas EE-s ei olnud. Mõned joonistasin siis mööda tänavaid kõndides ise, võttes aluseks ligikaudse teesuuna 200 000liselt: Kohtla-Järve ja Jõhvi, olles 1955. aastal TPI III kursuse järel Ahtme elektrijaamas praktikal; Karksi-Nuia 1953 selle lähedal suvitades ja Keila kunagi 1950ndail. Mõned tänavavõrgud (Kärdla, Vändra. Mõisaküla, Suure-Jaani) olid isegi katastrikaartidel, aga muidu oli neil linnade piires tühi koht.
Nüüd vaatan Maa-ameti geoportaalist alati ka ajaloolisi kaarte, et näha, mis seal vanasti – või näiteks minu lapsepõlve ajal oli. Pärandkultuur on ju hinnas! Tsaariaegseid olen kopeerinud akadeemilise raamatukogu Baltika osakonnas leiduvatest.
1960ndail oli võimalus pildistada sellesama Eesti 200 000lise Saksa sõjaväe tarvis tehtud 1:100 000 koopiatelt kogu Eesti. Tegin sellest taskus kandmiseks postkaardi suurused koopiad. Ega neid avalikult tohtinud välja võttagi, mõni valvas silm oleks kohe spiooniks pidanud! Oleksin sisse vedanud ka sõbra, kes neid mulle pildistamiseks laenas! See oli hea kaart, sobib praegugi vaadata rööbiti uutega – vanad talu- ja metsavahikohad, teed ja metsad ning (puis)niidud ilusasti näha.
Looduses liikumiseks ja matkade kavandamiseks kasutasin ikka Eesti 200 000lisi. Aga nii umbes 1970ndail ilmus suur abi matkahuvilisele – orienteerumiskaardid! Ise ma orienteerumisspordiga ei tegelenud, aga ma sain neid sõpradelt, kes tegelesid. Nendega sai põhjalikult uurida kohti, kus võistlused olid toimunud, suuri rändrahne otsida ja seenel-marjul käia. Need hõlmasidki just peamisi lemmikmetsi Kõrvemaal, Lahemaal, Viimsi poolsaarel ja Tallinna ning Klooga vahel. Sai plaanitseda matka just sinna, mille kohta kaart oli.
Linnaplaanid olid mulle sama põnevad kui maastikukaardid, aga Nõukogude ajal oli ju nendega sama salastatusehäda. Tallinna plaani tegin endale nii, et kopeerisin kesklinna ühelt isa tsaariaegselt linnaplaanilt mõõdus umbes 1:12 000 (Tõnu Raidi Tallinna ajalooliste plaanide raamatus lk. 105) ja suurendasin sellele joonlaua abiga mõõtkavale kohandades kaugemad linnaosad Eesti Väikeses Entsüklopeedias olevalt Tallinna plaanilt 1:100 000. Muide, 1940-ndate lõpus oli Balti jaama parempoolse ootesaali seinal suur täpne Tallinna kaart! Teiste linnade plaanid kopeerisin koolivenna suurest Eesti Entsüklopeediast, sealt ka teiste Euroopa pealinnade plaane. Seal on ilusad populaarse reisijuhi Baedekeri stiilis plaanid. Uue EE linnaplaanid on nendega võrreldes üsna armetud, aga väikelinnade plaane tolles vanas EE-s ei olnud. Mõned joonistasin siis mööda tänavaid kõndides ise, võttes aluseks ligikaudse teesuuna 200 000liselt: Kohtla-Järve ja Jõhvi, olles 1955. aastal TPI III kursuse järel Ahtme elektrijaamas praktikal; Karksi-Nuia 1953 selle lähedal suvitades ja Keila kunagi 1950ndail. Mõned tänavavõrgud (Kärdla, Vändra. Mõisaküla, Suure-Jaani) olid isegi katastrikaartidel, aga muidu oli neil linnade piires tühi koht.
Nüüd vaatan Maa-ameti geoportaalist alati ka ajaloolisi kaarte, et näha, mis seal vanasti – või näiteks minu lapsepõlve ajal oli. Pärandkultuur on ju hinnas! Tsaariaegseid olen kopeerinud akadeemilise raamatukogu Baltika osakonnas leiduvatest.