Rivo Noorkõivu meenutus
Minu esimesed kokkupuuted kaartidega olid kooliajal, kuna olid säilinud mõned Eesti Vabariigi aegsed üldkaardid ja linnaplaanid. TRÜs oli mõistagi legendaarseks õppejõuks Lev Vassiljev, kes meile kaardi alast õpetust jagas, seda omamoodi muhedal ja teravmeelitseval moel. Kaardiõppe sisuks olid ennekõike arvutuslikud praktikumid, kalligraafia omandamine ja välipraktika. Viimane sisaldas ka teodoliidiga polügoonide ringpiiride mõõdistamist ja arvutamiste klapitamist
Olles ülikoolis õppimise ajal aktiivne talimatkaja, tuli kaartide nälg eriti välja mägedes käimisel. Orientatsioon maastikul käis paljuski käsitsi joonistatud matkaskeemide abil, mida varasemad käijad olid koostanud ja uued rännuteelised käsitsi üle kopeerinud. Abimeheks pigem seletuskiri, et mine selles suunas ja siis näed kivi, pööra paremale ja suusata kolm kilomeetrit. Kui mäeaheliku tippu paremal käel näed, siis võta oja juurde jõudmisel suund veelkord paremale. Aga alati polnud nähtavust ja ojakenegi lume alla mattunud. Polnud siis ime, et mitmelgi juhul tuli entusiastlikel matkajatel praktikas legendi vigade tõttu teelt eksimisi, mis külmakraade ja kaasas olevaid toiduvarusid arvestades polnud mõistagi meeldivate killast. Seega tuli heaks abimeheks pidada juhuslikku kokkusattumist kohalikuga kes omal viisil sulle teeotsad ära seletas. Meenub, et küsimus, kui palju maad X punkti veel on, sai vastuseks, et kuue tunni tee. Pärast kui olime vantsinud ja vantsinud, siis tuli välja tõde, et ajamõõt oli käinud hobutundides.
Olles ülikoolis õppimise ajal aktiivne talimatkaja, tuli kaartide nälg eriti välja mägedes käimisel. Orientatsioon maastikul käis paljuski käsitsi joonistatud matkaskeemide abil, mida varasemad käijad olid koostanud ja uued rännuteelised käsitsi üle kopeerinud. Abimeheks pigem seletuskiri, et mine selles suunas ja siis näed kivi, pööra paremale ja suusata kolm kilomeetrit. Kui mäeaheliku tippu paremal käel näed, siis võta oja juurde jõudmisel suund veelkord paremale. Aga alati polnud nähtavust ja ojakenegi lume alla mattunud. Polnud siis ime, et mitmelgi juhul tuli entusiastlikel matkajatel praktikas legendi vigade tõttu teelt eksimisi, mis külmakraade ja kaasas olevaid toiduvarusid arvestades polnud mõistagi meeldivate killast. Seega tuli heaks abimeheks pidada juhuslikku kokkusattumist kohalikuga kes omal viisil sulle teeotsad ära seletas. Meenub, et küsimus, kui palju maad X punkti veel on, sai vastuseks, et kuue tunni tee. Pärast kui olime vantsinud ja vantsinud, siis tuli välja tõde, et ajamõõt oli käinud hobutundides.
|
|
Meenub ka seik 1980ndate algusest, kus ühele artiklile sai illustratsiooniks käsitsi joonistatud Tallinna ja selle lähiümbruse skeem, mis Glavlitis kolm nädalat valvsa pilgu all uurimist leidis, et ega riigisaladuste paljastamisega tegu pole.
Viive Pallok meenutab
Väljavõte pikemast kirjatükist