Kaardiarvustuste kolm aega
Heino Mardiste
Kaardikultuuri oluline osa on ilmunud kaartide tutvustamine avalikkusele, nende heade külgede, aga ka puuduste väljatoomine, s.o kaardikriitika. Viimane on tagasisidena eriti tähtis kaartide koostajatele ja kirjastajatele. Möödunud poolsajandi jooksul on meil kaartidest kirjutatud vähe. Nõukogude Liidus oli kaartide koostamine, trükkimine ja kasutamine äärmise detailsusega reguleeritud ning tsensuuri ja teiste järelvalveasutuste range kontrolli all. Kõik veidigi täpsemad kaardid olid salastatud ja tavakodanikule lubatud kaardid olid moonutatud (vt http://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:104158/162425/page/32) ). Sel ajal kritiseeriti peamiselt kohanimede vigu, eriti eesti kohanimede kirjutamist venekeelsetel kaartidel. Kaartide/atlaste sisu ja teostuse igakülgseid analüüse, millest oleks ka tegijaile kasu, on ilmunud vähe.
On kolm perioodi, mis on eristuvad ajendite ja suunitluste poolest. Esimesel perioodil on kriitika nn kaardieeskirjadest tuleneval. Seejärel on keskmes kaartide tegijad. Kolmandal tundub olema eesmärk jagada soovitusi kaartide kasutajale
On kolm perioodi, mis on eristuvad ajendite ja suunitluste poolest. Esimesel perioodil on kriitika nn kaardieeskirjadest tuleneval. Seejärel on keskmes kaartide tegijad. Kolmandal tundub olema eesmärk jagada soovitusi kaartide kasutajale
1960.-1980. aastad
Sõjajärgsete aastate esimesed avalikkusele ettenähtud Eesti kaardid koostati ja trükiti NSVL Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsuse (GKP) Riia kartograafiavabrikus (hiljem salastatult kartograafiavabrik nr 5). 1953., 1955., 1957. ja 1958. a ilmusid eesti ja vene keeles halduskaardid mõõtkavas 1 : 600 000 (Joonis K1). GKP tellimisel trükitud kaardid pidid reeglina ilmuma algul vene ja siis rahvuskeeles. Nende esimese venekeelse väljaande eesti kohanimede transkriptsiooni kritiseeris teravalt TRÜ geograafia kateedri vanemõpetaja Sulev Künnapuu (1954). 1950.– 60ndate tavapärastele vigadele (õigemini GKP eeskirjadele) pikkade vokaalide kirjutamisel (Saaremaa – Сарема) kõrval toob ta välja veel palju esinevat ebajärjekindlust: Пыльтсамаа (linn) – Пылтсама (jõgi), Сууре-Ротси (küla) – Сууре-Роотси (laht, õige nimi on Suur katel). Kokku on tema artiklis osutatud u 30 väärale nimekujule. Kui jätta kohanimede valik ja õigekirjavead välja, siis olid need tegelikult viimased avalikkusele lubatud õige kaardipildiga (rannajoon, siseveekogud, metsad, teed) kaardid enne järgnenud moonutatud ja sisult vaeste kaartide aastakümneid. 1957. a eestikeelse kaardi vigadele juhtis tähelepanu Asmu Saar (1958), kes leidis, et võrreldes eelmiste trükkidega on see väljaanne veidi parem, aga ikkagi on asulate valik üsna juhuslik. Kiitust vääris loodusobjektide nimerohkus (90 jõge, 43 järve, 37 saart, 14 poolsaart, 30 lahte ja väina). Neist neljast kaardist oli 1955. ja 1957. a omal 30′ täpsusega kaardivõrk.
HM: Kui võrrelda neid eestikeelseid kaarte omavahel, siis ilmneb, et kohanimede valik ja kirjapilt on olnud muutlik. Näiteks, 1953 – Heltermaa, 1955 – Arroküla (Heltermaa sadam asus Arukülas), 1957 – Heltermaa või Tartumaal Vallapalu küla (siis külanõukogu, enne ja nüüd Rannu vallamaja asukoht) on nimetatud kaartidel vastavalt Valla-Palu, Vella-Pellu ja Valla-Palu.
A. Saar (1958) tundis ka muret Eesti matkakaardi puudumise pärast. Pikemalt käsitledes 1956. a ilmunud NSVLi loodeosa venekeelset turismikaarti, kus Eesti kattis u 8 dm2 pinna, leiab ta, et vigaderohkuse ja väikese mõõtkava tõttu see ei rahulda matkahuvilisi ning vajalik oleks välja anda eestikeelne matkakaart. Olgu öeldud, et kogu nõukogude aja jooksul ei ilmunudki ühtki eestikeelset tervet Eestit haaravat turismikaarti.
HM: Kui võrrelda neid eestikeelseid kaarte omavahel, siis ilmneb, et kohanimede valik ja kirjapilt on olnud muutlik. Näiteks, 1953 – Heltermaa, 1955 – Arroküla (Heltermaa sadam asus Arukülas), 1957 – Heltermaa või Tartumaal Vallapalu küla (siis külanõukogu, enne ja nüüd Rannu vallamaja asukoht) on nimetatud kaartidel vastavalt Valla-Palu, Vella-Pellu ja Valla-Palu.
A. Saar (1958) tundis ka muret Eesti matkakaardi puudumise pärast. Pikemalt käsitledes 1956. a ilmunud NSVLi loodeosa venekeelset turismikaarti, kus Eesti kattis u 8 dm2 pinna, leiab ta, et vigaderohkuse ja väikese mõõtkava tõttu see ei rahulda matkahuvilisi ning vajalik oleks välja anda eestikeelne matkakaart. Olgu öeldud, et kogu nõukogude aja jooksul ei ilmunudki ühtki eestikeelset tervet Eestit haaravat turismikaarti.
Kohanimede transkriptsioonivigadele osutamine jääb ka edaspidi kaarte puudutavate artiklite peamiseks teemaks (Mardiste, 1961; Laid, 1969; Васильев, 1969a).
Moskva entsüklopeediakirjastuse poolt väljaantud venekeelse Väikese nõukogude entsüklopeedia 10. köites (1960) oleva Eesti kaardi (1 : 2 000 000, üle 350 kohanime) vigadele, eriti kohanimede osas juhtis tähelepanu H. Mardiste (1961).
1962. aastal ilmunud esimene venekeelne Eesti NSV turismiskeem (u 1 : 600 000) oli äärmiselt väljavenitatud alusega ning vigaderohke (Joonis K2).
Moskva entsüklopeediakirjastuse poolt väljaantud venekeelse Väikese nõukogude entsüklopeedia 10. köites (1960) oleva Eesti kaardi (1 : 2 000 000, üle 350 kohanime) vigadele, eriti kohanimede osas juhtis tähelepanu H. Mardiste (1961).
1962. aastal ilmunud esimene venekeelne Eesti NSV turismiskeem (u 1 : 600 000) oli äärmiselt väljavenitatud alusega ning vigaderohke (Joonis K2).
Järgmiste, 1965., 1966. ja 1968. a ilmunud õigemate kontuuridega kaartidest viimase kohta kirjutasid pikemad arvustused E. Laid (1969) ja L. Vassiljev (Васильев, 1969a). E. Laid heidab kaardile ette halba kujundust – väiksemate asulate näitamist kollakaspruunide kahe terava tipuga kastidena, kõrgustike umbmääraseid määrdunud ilmega pindu, lihtsustatud rannajoont, ebajärjekindlust asulate valikul ja muidugi kohanimede süsteemitud vene keeles kirjutamist. L. Vassiljevi (1969a) esimesi etteheiteid – volditava skeemi kaanel läti rahvarõivais naise pilt (!) – annab kohe viite kaardi koostajate võhiklikkusele. Võrreldes kaardi esmatrükiga (1965) on see palju pinnapealsem. Ka oma suunitlusele – olla turismikaart – ei vasta see üldse – teedevõrk on hõre ja peaaegu täielikult puuduvad turismiobjektid ning osa viimastest on ka täiesti valed. Üldse olid need kaardid võrdlemisi hõreda asulatevõrguga. Kaardi teisel küljel oli turismiobjekte tutvustav tekst, mille kohta L. Vassiljev märgib vigade rohkust. Arvustajad ei peatunud kaardi teisel küljel oleval tekstil lähemalt.Olgu siin toodud Eesti ajaloo algus - ...balti hõimude esivanemad ilmusid Eesti territooriumile II aastatuhandel e.m.a !? (ilmselt vastavalt Läti kaardilt võetud, soome-ugri omadest ei olnud sõnagi juttu). Kõige valusamaks kohaks peab Vassiljev aga kohanimede transkriptsiooni – iga viies nimi olevat vale. Kui haldus- ja teistel taolistel GKP kaartidel oli ainult toimetaja(te) nimi, siis sellel on antud ka teksti autor – L. Oras. Venekeelasete kaartide kohanimede väärale kasutamisele andis kõige põhjalikuma hinnagu L. Vassiljev samal aastal ülikooli toimetistes ilmunud artiklis /vt. Vassiljevi elulugu/.
Nõukogude ajal oli kohustus ajakirjanduses avaldatud kriitikale vastata ja nii ilmuski Sovetskaja Estonijas GKP ülema I. Kutuzovi vastus (Кутузов, 1969). Tuha pähe raputamise kõrval ta osutas, et kaart (štrihovaja proba?) saadeti ülevaatamiseks Eesti Turisminõukogu instruktorile L. Orasele, kes ilmselt kedagi teist appi ei kutsunud. Oma vastusartikli lõpus lubab Kutuzov kehtestada kõigile NLi kaarditegijatele uued (õiged) eesti nimede transkriptsioonireeglid. Alles 1972. a suudeti Eestis ja Moskvas kehtivad juhised ametlikult ühtlustada ning üleliiduline instruktsioon nõudis pikkade vokaalide märkimist kahekordsete tähtedega. 1971. a. trükitud 1 : 1 000 000 kaardilehel O–34 oli seda reeglit juba jälgitud (Joonis K3).
Nõukogude ajal oli kohustus ajakirjanduses avaldatud kriitikale vastata ja nii ilmuski Sovetskaja Estonijas GKP ülema I. Kutuzovi vastus (Кутузов, 1969). Tuha pähe raputamise kõrval ta osutas, et kaart (štrihovaja proba?) saadeti ülevaatamiseks Eesti Turisminõukogu instruktorile L. Orasele, kes ilmselt kedagi teist appi ei kutsunud. Oma vastusartikli lõpus lubab Kutuzov kehtestada kõigile NLi kaarditegijatele uued (õiged) eesti nimede transkriptsioonireeglid. Alles 1972. a suudeti Eestis ja Moskvas kehtivad juhised ametlikult ühtlustada ning üleliiduline instruktsioon nõudis pikkade vokaalide märkimist kahekordsete tähtedega. 1971. a. trükitud 1 : 1 000 000 kaardilehel O–34 oli seda reeglit juba jälgitud (Joonis K3).
K3. 1971. a. ilmunud 1 : 1 000 000 NLi topograafilisel kaardil O–35 olid eesti kohanimede pikad vokaalid juba õigesti kirjutatud.
Turismiskeemide sisuline täpsus paranes alles siis, kui turismiskeeme/kaarte hakkas sisuliselt koostama Eda Jagomägi (kaardil toimetaja kõrval nimetatud konsultandiks).
1950ndate õige alusega Eesti administratiivkaartide järel ilmus uus, nüüd juba moonutatud alusega 1 : 600 000 venekeelne kaart 1968. a (eestikeelne avaldati järgmisel aastal). Selle puudusi tõi ajalehes Sovetskaja Estonija välja L. Vassiljev (Васильев, 1970). Tolleaegsetele Riia kaardivabrikus koostatud kaartidele tavapärase asulate juhusliku valiku ja nimevigade kõrval, näiteks Пудивере asemel on Пудукюла, esineb sellel vigu teedevõrgu kujutamisel, näieks, kaardil on Kuivastu asemel sellest lõunas asuv Võiküla.
1950ndate õige alusega Eesti administratiivkaartide järel ilmus uus, nüüd juba moonutatud alusega 1 : 600 000 venekeelne kaart 1968. a (eestikeelne avaldati järgmisel aastal). Selle puudusi tõi ajalehes Sovetskaja Estonija välja L. Vassiljev (Васильев, 1970). Tolleaegsetele Riia kaardivabrikus koostatud kaartidele tavapärase asulate juhusliku valiku ja nimevigade kõrval, näiteks Пудивере asemel on Пудукюла, esineb sellel vigu teedevõrgu kujutamisel, näieks, kaardil on Kuivastu asemel sellest lõunas asuv Võiküla.
Üleminekuaeg
1987. aastast hakkasid kaartide koostamise, väljaandmise ja kasutamise piirangud vähehaaval pehmenema. 1990. a. salastamiseeskiri (STGM-90) lubas vabaks seni keelu all olnud väiksema mõõtkavaga kaardid (1 : 300 000, 1942. a koordinaadid, 1 : 200 000, 1963. a koordinaadid). Lagunevas riigis hakati aga isegi neid eeskirju ignoreerima ning suur vabadus soodustas korralike kõrval nii sisult kui teostuselt küündimatute kaartide ilmumist, millele ajakirjanduses ka tähelepanu osutati (Joonuks, 1989, 1991; Mardiste, 1991; Palang, 1991; Potter, 1991). Suur nõudlus oli teedekaartide järele. Aastail 1989–1991 ilmus 7 suuremat Eesti kaarti, neist 5 olid teedekaardid, sealhulgas üks atlase kujul. Olenemata kvaliteedist müüdi need kiiresti maha (1990. a atlast trükiti 100 000 eksemplari!). Samas said mitmed neist õige karmi kriitika osalisteks.
Virumaad hästi tundev kodu-uurija ja paljude matkajuhtide koostaja Helmut Joonuks (1989) võttis lähema vaatluse alla kooperatiivide Iris ja Tomus poolt samal aastal välja antud Eesti maanteede kaardi. Tema hinnangul esmapilgul sümpaatselt tiheda teede- ja asulatevõrguga must-valge trükis osutus ainuüksi Lääne-Virumaa asulate osas vigaderohkeks. Kaardil oli mitme aastakümne eest hääbunud külasid („Kaardil märgitud Naraka küla ristiti juba Eesti Vabariigi päevil ümber Männisaluks, aga temastki pole järel ühtki maja“), samas puudub palju suuri maa-asulaid (Triigi, Vohnja, Hulja), mõni kohanimi oli hoopis vale koha peal. Tema hinnang oli: „Näib nagu oleksid kaardi koostanud Eesti maad ja keelt mittetundvad muulased, sest eriti ohtralt on kohanimede vigu“, mille kinnituseks toob loetelu mitmekümnest väärast nimekujust: Maepaku (tegelikult Mõedaku), Randvere (Pandivere), Saligu (Saueaugu), Torkuni (Porkuni) (Joonis K4). Ja see puudutas ainult väikese osa Eestit.
Virumaad hästi tundev kodu-uurija ja paljude matkajuhtide koostaja Helmut Joonuks (1989) võttis lähema vaatluse alla kooperatiivide Iris ja Tomus poolt samal aastal välja antud Eesti maanteede kaardi. Tema hinnangul esmapilgul sümpaatselt tiheda teede- ja asulatevõrguga must-valge trükis osutus ainuüksi Lääne-Virumaa asulate osas vigaderohkeks. Kaardil oli mitme aastakümne eest hääbunud külasid („Kaardil märgitud Naraka küla ristiti juba Eesti Vabariigi päevil ümber Männisaluks, aga temastki pole järel ühtki maja“), samas puudub palju suuri maa-asulaid (Triigi, Vohnja, Hulja), mõni kohanimi oli hoopis vale koha peal. Tema hinnang oli: „Näib nagu oleksid kaardi koostanud Eesti maad ja keelt mittetundvad muulased, sest eriti ohtralt on kohanimede vigu“, mille kinnituseks toob loetelu mitmekümnest väärast nimekujust: Maepaku (tegelikult Mõedaku), Randvere (Pandivere), Saligu (Saueaugu), Torkuni (Porkuni) (Joonis K4). Ja see puudutas ainult väikese osa Eestit.
Väljavõte viagderohkest Eesti maanteede kaardist (1989)
Samas artiklis kiidab H. Joonuks esimest sõjajärgset korralikku teedekaarti – Regio ja TRÜ füüsilise geograafia kateedri koostöös ilmunud voldikkaarti Eesti teed ’89 (1 : 400 000, trükiarv 100 000)(Joonis K5). Häirivana toob ta esile mõnes nimes ’ü’ ja ’ä’ täppide puudumise. L. Vassiljev (1997a) kiidab sama kaardi juurde kuuluvat kohanimede kataloogi, aga leiab ka, et kaardi suur formaat (110 x 64 cm) teeb selle kasutamise auto kabiinis ebamugavavaks ja soodustab selle kiiret kulumist.