​Ülikooli ehitusmaterjalide lao, Riia tn(197), õue püstitati soome päritoluga kaarhall. Oli vist aasta või paar enne Moskva olümpiat või enne mingit ülikooli juubelit. Valuutakraanid oli mõnevõrra rohkem lahti.
Töömehed -„ratsionaliseerijad “ jätsid paigaldamata katuse soojustuse alla aurutõkkepaberi. Nad nimetasid seda Soome „tõrvapapiks“. Kasutamata paberirullid seisid mõnda aega TRÜ lao nurgas. Kui laos juhtusin käima, paelusid need ikka mu tähelepanu. Tuhmi läikega paks valge ja 150 cm lai paber. Ilusad valged rullid kaalusid üle 100 kilo küll.
 
Laomehed panid mu huvi tähele. Omavahel naerdes pakkusid tehingut, kui jaksan rulli seljas koju viia, on see minu. Nemad saaksid seisvad asjad jalust ära. Koju, Riia 203, oli laost ligikaudu 250 m. Raskelt läks, aga koju ma selle tassisin.
Saime suurepärase materjali lauapaberiks, sahtlipõhja panekuks või kooliraamatute ümbristeks.
Kümnekonna aasta pärast saabus Regio aeg. Siis tuligi vaja suurt paberit, ja hea oli sellest suurest rullist võtta.
Merekaardi trükioriginaalide joonestamiseks jäid vatmanpaberi A0 poognad väikesteks, need olid ka ebaühtlase tekstuuri ja läbipaistvusega. Soome aurutõkkepaberile joonestatu andis fotomenetlusel märksa parema tulemuse ja seda sai kasutatud mitmeid aastaid.
Regio kaarditegijad nimetasid seda materjali millegipärast „seanahaks“.